Pärandkultuur metsas ning kultuurmaastikul

Lembitu Tarang

Tänane reaalsus – umbes 70% Eesti elanikest on sunnitud elama mitmekorruselistes risustatud elukeskkonnaga karpmajades – tuhmistub loomuliku looduskeskkonna mõju inimesele. Liiga tugev on teda ümbritsevate võõraste inimhulkade vaimne hingus – aura ning tehniliste rajatiste poolt tekitatud surutis. Muutub ka maastik, kaob selle mitmekesisus, kaovad tehisobjektid, mis olid tähtsad meie esivanematele ja mille kaudu nad olid seotud oma kodukohaga. Kui me neid sidemeid üles ei otsi, ei säilita ega tutvusta oma lastele, ei tunne järgmised inimpõlved enam oma ajalugu. Kõik see, mis on kadumas, moodustab pärandkultuuri. Vanad ehitised, kooguga talu- ja karjamaakaevud, talveteed, vanad lautrikohad, vesiveskid ja veskipaisud, savitöngid ja lubjapõletuskohad, pärimustega seotud puud ja kivid, vanad kivisillad ja verstapostid, kiviaiad, tuuleveskid, parvetuskohad, söemiilimiskohad ja linaleod, tõrvaahjud, raua- ja ookrileiukohad, munakiviteed, katkukülade ja katkusurnuaedade asemed, vanad kohanimed ning veel loendamatud mälestised seovad eestlasi oma isamaaga.

Ja kust võiksidki tänapäeva lapsed oma kodulugu tunda kui ühe koduuurimise käigus selgus, et näiteks asulas, kus elab mitusada inimest, on põlisperesid s.t. tinglikult neid, kelle vana- ja vanavanemad elasid siin enne Teist Maailmasõda, ainult alla paari tosina.

Omaette kategooriaks pärandkultuuris on pärandmaastikud ja pärandkooslused – puisniidud ja –karjamaad, rannaniidud, luhaniidud – nende tähtsustamiseks ja taastamiseks on tänu entusiastidele ning riigi abile juba midagi tehtud. Detailsemaks näiteks võiks tuua vanad metsa- ja talveteed ning soosillad. Teed metsades on üks tähtsamaid inimtegevuse jälgedest. Nad on otseselt seotud meie majanduse ja kultuuriloo arenguga. Tingimustes, kus ei toimunud intensiivset tee-ehitust, oli see imekspandav, kui täpselt ja kindlalt valiti liikumistee maastikul. Isegi nii kindlalt, et enamik muinasaja teid on praegugi suurte teetrasside aluseks. Kuna 18 saj. lõpuni oli Eestimaa asustamisskeem peaaegu muinasajast saadik püsinud muutumatuna, on väga paljud metsateed samuti muinasaegse pärandina säilinud meie ajani. Kuni Teise Maailmasõja lõpuni toimus traditsiooniline liikumine külade ja asulate vahel jalgsi ning hobusega, säilusid kasutuses ka vanad metsa- ja talveteed. Seega võib seda küladevahelist teedevõrgustikku leida veel metsades, mis kasvasid juba 20 sajandi 40-50-l aastatel, kuid ei ole veel lageraiele läinud. Viimane aeg oleks tähistada ja kaitse alla võtta meie traditsioonilised metsateed - paarikümne aasta pärast pole neist enam jälgegi, sest peale lageraiet tänapäevase tehnikaga kaovad nad loodusest. Sageli võib muinasajast pärit tee ja liikumiskohti märgata säilinud kohanimede järgi – Soootsa, Sildevahe, Truubi, Rabavahe, Sihi – näitavad kohti, kustkaudu läks või kuhu suundus muinastee. Ka soosildasid ning sooteid (salateid) on veel üksikutes kohtades teada. Needki on pärandkultuuri osa, mida tuleks tähistada ja tutvustada.

Metsad peidavad endas palju kultuurilooliselt väärtuslikku – alates muinasasulatest ja kalmetest, kultusekividest, pühadest puudest, ohvri- ja terviseallikatest, hiiekohtadest ja säilunud hiiepuudest ning muinaspõldudest kuni sõdades kasutatud pelgupaikadeni, katkukülade ning katkukalmistute asemeteni. Metsades võib leida veel kihelkondade, valdade piirideks olnud rändrahne, vanu kabelikohti, mälestuskive. Töödega seotud kohtadest võib leida veel metsaheinamaid heinaküünide ja kuhjalavadega, jahi ning kalastusega ja õitsilkäimisega seotud kohti. Paljud metsakülad on välja surnud ja neid eristavad ümbritsevast metsast ainult mitmesajaaastased õuepuud. Need on mälestusmärgid kadunud põlvkondadele ilma kelleta poleks meiegi elu võimalik. Hoidkem neid raiete käigus hävimise eest! Ka koduõuepuud tuleks üle vaadata ja võimaluse korral neid hooldada ning ravida – lõigata ära kuivanud harud ja oksad, lõikekohad katta värviga. Puude õõnsusi on kõdunemise vältimiseks võimalik plombeerida ning isegi laialivajuvaid  harusid tõmmitsatega või postidega  toestada. Mõned puuliigid nagu pärn või künnapuu ei saagi ise looduslikult levida, nende puhul on kindel, et need on istutatud – võib olla meie vaarisa poolt pulmapäeval. Austagem siis ka tema mälestust ja tööd selle talu rajamisel.

Vale oleks aga arvata, et kultuuriväärtuse moodustab ainult talupojakultuurist pärinev. Nii nagu areneb rahvaluule, tekib uusi pärandkultuuri mälestisi ka edaspidi. Meie maakultuuri juurde kuuluvad ka tehnilised rajatised, mis on seotud raudteega, tehiskivikangrud ja tekstidega mälestuskivid maaparandusobjektidel, piimapukid külateede ääres ning postamendile tõstetud raudratastega traktorid ja kraaviadrad. See on kõik meie endi ajalugu ning seda unustada või maha salata pole mõeldav; seda tundmata aga ei saa mõista ka tulevikku.

Kogu seda pärandkultuuri rikkalikku kogumit ei saa aga tutvustada enne kui seda pole korralikult inventeeritud ja süstematiseeritud. Seda tööd võiksid teha kohalikud koduloolased kooliõpilaste kaasabil. Kui seda teha paikkondade, näiteks kihelkondade või valdade kaupa, oleks tulemusena juba võimalus hakata korraldama kodulooturismi – nimetagem kohaliku pärandkultuuri tundmaõppimist nii.

Koguteost “Eesti 21 sajandil, Arengustrateegiad, visioonid, valikud”, läbib punase joonena mõte eestlaste identiteedi säilimise vajadusest, jätkusuutlikkusest Euroopas. Ka seal nähakse teena selle saavutamiseks inimestele, eriti noortele nende juurte – eesti maarahva kodu- ja perekultuuri olemise ning selle materiaalsete ilmingute tutvustamist. Oma rahva kultuuritraditsioonide kaitse ja edasiloome on selles mõttes rahvusvahelise inimõiguste konventsiooni teema (A.Kasemets 1999). Ühtne ning eripärane mõtteviiside, elulaadi ja väärtushoiakute kogum on rahvuse põhilisi regulaatoreid. Ainult selle kogumi püsimisel väldime lahustumist Euroopa multikultuuris. Hando Runneli järgi ei ole kultuur mingi vaimne toodang, vaid kõigepealt kodu, vaba inimese olemise, tegutsemine ja käitumise viis. Muretsev, ebakindel ja nõrga minaidentiteediga ( juurteta) inimene on haige.

Võõraste kultuuride, religioonide, keelte poliitikate ja seaduste surve eesti kultuuriloolise identiteedi alustele on tugevnenud. On tekkinud eesti omad budistid ja moslemid, sotlased ja iirlased, kes püüavad oma elu seada ning käituda vastavate kommete ja kaanonite järgi, mis paratamatult meie ühiskonnas juuri ei oma. Hälbeid on igas ühiskonnas, kuid väikeses ühiskonnas moodustab iga hälve suurema protsendi ning lähemal on kriitiline piir, mis viib hälbe normiks. Loodushingeline maakultuur on aga eestlastele ainus oma tsivilisatsioon, mida peaksime hoidma ja edasi kandma. Perede elulood ja traditsioonid, rahvuslik kodu ja perekultuur – need on meie kultuurilise jätkusuutlikkuse tegurid.

Traditsiooniline kultuuriruumi taju Eestis on kihelkondlik. Kultuurivara on kogutud kihelkondade kaupa, rahvalaulud, rahvariided ja kombed eristuvad kihelkondade kaupa. Kultuuriruumi taju aga ongi kodukohatunde alus. Vale on arvata, et kihelkondade kadumisega kadus igasugune side nendega rahva teadvuses. Sajanditega kujunenud aura elab edasi mittemateriaalses maailmas ja tundlikumate inimeste mõttemaailmas annab end ka tunda. Kodukoha pere, metsa, allika, taime ja loomaga suhtlemiseks peab tundma tema kohalikku nime. Pärandkultuuri tundev ja austav inimene ei saa käsitleda looduskaitset sellest eraldi. Eesti maarahvakultuur on teatud mõttes loodussõbralik maailmavaade.

Loodusfilosoofid H.v.Keyserling ja J.v.Uexküll on tõestanud, et peale loodusliku aineringe on olemas looduslik inforinge. Üleskirjutused pühadest, seal hulgas kodu kaitsvatest õuepuudest õpetavad “ära murra oksa, puu hakkab verd jooksma”, see tähendab, et inimese hing võib elada puu sees ja kui inimene sureb, kuivab ka puu. Põliselanik teab, et kodukandis kasvanud põllusaadustes esineb mikrotasemel siin aastatuhandeid elanud inimeste aine -, energia- ja info-osiseid. Kui ümber mäe looklev või läbi põlismetsa juhtiv küla- või jalgtee on siin tuhat aastat olnud, siis on siia akumuleerunud eelmiste põlvkondade energiat ja on tunda nende kohalolekut. Need teadmised aitavad mõista, miks põlised hiiepuud ja –allikad on pühad. Mõelgem siis koos, kuidas väärtustada ja säilitada järeltulevatele põlvedele see väärtuslik, mis on teinud siinsest maalapist just Eesti ja just eestlased.

Inimese vabaduse ja loovuse alus on meeldiv elukeskkond – soov seda ise kujundada kas siis esivanemate juurtest lähtudes või uuesti alustades. Seda eesmärki teenib pärandkultuuri kogumine ja tutvustamine igal juhul.