Põnevat kuulamist oli omajagu. Programmi sissejuhatavas osas esinenud Sylvie Gauthier esitles metsase Kanada metsamajanduse strateegiaid väga mastaapsete looduslike häiringute tingimustes. Kanadas loomulikult on vist kõik metsaga seonduv väga mastaapne. Aga fakt, et metsaraie põhjustatud, st. otseselt inimtekkelised häiringud moodustavad kõigest kolmandiku kõigist sarnastest sündmustest (peamiselt metsapõlengutest), on päris kõnekas. Klassikana esitleti võrdlust metsa vanuselise struktuuri erinevusest maastikus, kus häiringutena domineerivad lageraied ja aladel, kus selleks on metsapõlengud. 100 a. vanuse raietsükli puhul 100 aastast vanemaid puistud on maastikus nulli lähedal. 100. aastase metsapõlengu tsükliga protsess loob aga võimalused oluliselt vanemate puistute kujunemiseks – looduslike häiringute tingimustes oleks 37% puistutest vanemad kui 100 aastat. Näiteks Newfoundlandis on üle 100 aasta vanust metsa rohkem kui 80%! Huvitav oli veel kuulda, et Kanada arvestab  raiemahtude määramisel ka looduslike häiringutega. Raiete ja looduslike häiringute läbi nö. kaotatud metsavaru ei ületa aastases lõikes puistute juurdekasvu - veelgi enam, seal on isegi piisavalt varu. Küll aga teeb kanadalasi  murelikuks kliimamuutuste põhjustatud sagenenud põlengud, mis võivad jäktusuutliku metsamajandamise tänase tootluse juures märksa keerulisemaks muuta.

Kanadas üritavad metsamajanduse praktikad matkida looduslike häiringute dünaamikat, häiringute järgset puistu struktuuri ja selle ruumilist ulatust. Üldse oli sellise matkimise tähtsus elurikkusele konverentsil läbivalt popp teema. Paari kuuldud ettekande puhul esitleti selle lähenemise mõjusid häiringujärgse sanitaarraie puhul. Kas tormi tuuleheite- või murru koristamisega tehakse palju kahju? Eri liigirühmade reaktsiooni uurinud seltskond (ettekandjana Simon Thorn) jagas liigid võitjateks ja kaotajateks. Sanitaarraiest on negatiivselt mõjutatud samblikud, samblad, seened ja saproksüülsed mardikad. Võidavad näiteks aga jooksikud, lutikalised ja limused. Kui asi veel rohkem aga pulkadeks võetakse, selgub, et võitja-liigirühma kuulub ka kaotajaid. Sageli on nende puhul tegemist kaitsekorralduslikult olulisemate liikidega... Sarnane analüüs linnukooslustse kohta väga põhjapanevaid järeldusi välja ei toonud (Sinja Werneri ettekanne), vähemalt ei olnud need statistiliselt olulised.

Asko Lõhmuse ettekanne oli enne lõunale minekut selline korralik löök munadesse :) Vähemalt mulle tundus see nii. Ma ei suutnud tema teoreetilise arutluskäiguga kaasa minna, aga tema esitluse kokkuvõte pani küll muigama. Sisuliselt seadis Asko kahtluse alla kõigi eelnevate ja järgnevate ettekandjate fookuse matkida praktikas looduslikke häiringuid. Liikide adaptsioonide arengu viljakas pinnas ongi uudsetes kooslustes (novel ecosystems). Elurikkuse säilitamisel peaksime keskenduma nö. traditsioonilisele looduskaitsele elupaikade kaitsmise näol ja märgitud uudsete koosluste uurimisele.