Elukas on veidi roosakas või violetne ning läbipaistva sültja kausikujulise kehaga meduus. Looma kumera keha ehk kummiku alumise poole keskel asub suu, millesse keha servades paiknevad sajad ülipeened kombitsad kühveldavad toiduks väikseid hõljuvaid planktereid. Sama suuava kaudu heidetakse välja ka seedimata toiduosad.

Peale toitu hankivate kombitsate on millimallika servas veel kaheksa servakehakest, kus paiknevad meeleelunditena toimivad silmtäpid ja vaagpõiekesed, mis aitavad meduusil püsida vees sobival sügavusel ning orienteeruda valguse suhtes.

Tavaliselt nelja hoburauda meenutavad sugunäärmed on paigutunud ristikujuliselt keha keskel. Siin arenevad munarakud pääsevad välja suuava kaudu, kust langevad suusagarates olevatesse haudetaskutesse ning viljastuvad ja arenevad. Sel moel päevi järglaste eest hoolt kandnud vanema haudetaskutest väljuvad juba ripsmete abil vilkalt liikuvad vastsed – plaanulad. Mõne päeva möödudes langevad “heledad täpid” veekogu põhja ja ilmuvad sealt läbi mitme arenguetapi meie pilkude ette taas millimallikatena alles järgmisel aastal.

Praegu veel meriristide aeg kestab. Ega neid muul ajal ei näegi kui suve teisest poolest külmade saabumiseni. See aeg on millimallika viimane ja tähtsaim eluetapp ning meile ainus nähtav osa loomakese varjatud elutsüklist – sigimine enne surma.