RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
07. detsember, 2020

Ruila Ukukivi

Jätkame kontaktivabade looduspaikade otsinguid. Õnneks on käes parim kivipildistamise aeg, nii et tuleb kasutada võimalust vaadelda meie geoloogilisi vaatamisväärsusi, ja otsida neist just neid vähem tuntuid ning käidavaid, kus tõenäosus teiste huvilistega kokku põrgata oleks väiksem.

Ukukivi Muusika ja Ruila küla vahepeal ei ole tegelikult üldse tundmatu, pigem vastupidi - Ahto Kaasik on teda (no ei tihka minu pruuk seda kivi elutuks asjaks tituleerida) nimetanud lausa Eesti pühade kivide kuningaks. Nagu heal lapsel ikka, on ka Ukukivil mitu nime – nii on ta teatud veel kui lihtsalt Ruila Suurkivi, talu järgi Lossikivi, Neitsi kivi, lihtsalt Kalevipoja kivi ja Kalevipoja lingukivi, Lindakivi jne.

Otseloomulikult on Eesti täis teisigi täpselt samanimelisi kive – Ukukivi nimetus on, vana terminiga ohvrikivide, kohta levinud üle Eesti, igas Eestimaa nurgas kohtab Kalevipoja lingu- ja muid kive, ka Neitsi kiviks kutsutud rahne leiab (piltlikult) nii Virust kui Võrust. Küll pole nende kõigi rolli kohta kohaliku kogukonna elus säilinud võrreldavat pärimuslikku materjali.

Niisiis laiub ja kõrgub tema, Ukukivi, Ruilas kahe tee ristumiskoha lähistel eramaal otsapidi talu hoovis. Et tegu on ikka päris lahmaka rabakivirahnuga on näha juba pildiltki, kus ta troonib talu nõukaaegse punatelliselise sauna kõrval.

Olgu siis toodud ka kivihiiglase tehnilised andmed, sest tegu on ikkagi Hageri kihelkonna ja Eesti kõrgeima liukiviga - kõrgust on kivil 5,7 m, ta on 12,6 m pikk ja 10 m lai. Liukivi kolm püstloodis külge jäävad talu suletud õuealale, aga 45-kraadise kaldega liukülg on põllu poole külalistele avatud.


Kivi on küll kaardirakendustes leitav, aga kuna rada temani on pigem diskreetselt tähistatud, siis on selge, et siia sattuvad valdavalt huvilised ja teadjad, kes on kursis sellega, mida hiiepaigast oodata ja kuidas käituda. Tee ääres annab tähelepanuväärse kivimüraka lähedusest märku raja kohale riputatud iidamast-aadamast nõukogudeaegne punatärniga loodukaitsesilt (ammu pole kuskil säärast kohanud), kust lookleb vaevumärgatav puhtaks pühitud (!) ja maaomaniku poolt lugupidavalt tähistatud rada hiide.

Ukukivi on lohukivi ja mööda liukivi staatusele kohast maani madalduvat kallakut saab tegelikult ka kivi peale ronida, et kivi suurde, 40 cm laia ja 15 cm sügavasse, tehislohku oma panus jätta, aga kuna praegu on kivi libe, siis jäi see protseduur mul seekord tegemata.

Ehk see oli kivi viis, mind enda juurde tagasi kutsuda.

 


Lisa kommentaar

Email again: