Selleks, et punane kukk metsi laastama ei pääseks, püüab RMK riske maandada, rajades sinna, kus oht põlenguteks kõige tõenäolisem, näiteks tuletõkkeribasid. Paljudesse puhkekohtadesse on paigutatud kattega lõkkealused, et takistada sädemetel metsa pääsemast. Kui aga põleng peaks siiski puhkema, saab Päästeamet vett võtta spetsiaalsetest tuletõrjetiikidest.

Kuna Vihterpalu on kant, kus mets varem mitmel korral suurelt põlenud, käis Metsamees koos LääneHarjumaa metsaülema Jürgen Kusminiga uurimas, mil moel püüab RMK tuld metsast eemal hoida või vähemasti selle levikut takistada. Vihterpalu on ka ainuke piirkond, mida suviti järjepidevalt tuleseirekaameratega valvatakse. Nende pilt jookseb Ristil asuvasse RMK kontorisse, kus maist septembri alguseni on inimene spetsiaalselt palgal pilti jälgimas ja analüüsimas. „Mobiilimastide otsas olevad viis kaamerat teevad ümbrusest panoraampilte, arvutiprogramm võrdleb pilte ning kui ta näeb neis erisust, paneb täpi selles kohas kaardile,“ selgitab Jürgen Kusmin. Süsteem katab Loode-Eestis 1750 ruutkilomeetri suuruse ala.

Seejärel on operaatoril võimalik pilti viidatud kohast täpsemalt analüüsida (suurem foto samast kohast) ning asukohta kaardil täpsustada. Kui tal on ikka tõsine kahtlus, et tegemist on suitsuga, mitte näiteks teetolmuga, ja mets on põlema läinud, teatab ta sellest Päästeametile. Jürgeni sõnul on sel moel põlenguid avastatud, ühtlasi on operaatori kõrval Päästeametile põlengutest teada andnud ka läheduses viibinud inimesed. „Silmad metsas põlengu avastamiseks on ikkagi olemas,“ nendib metsaülem.

Randaalitud riba takistab tule levikut

Tuleennetusest rääkides ei saa aga üle ega ümber varasematest põlengutest, eelkõige 2008. aasta omast, sest selle jälgi on Vihterpalus praeguseni näha. Jürgen meenutab, et põleng puhkes maikuus ning sai alguse Tänavjärve äärest, kus tõenäoliselt lõket tehti. „Oli tugev tuul, sädemed levisid raba peale ja sealt liikus tuli kiiresti edasi Veskijärve suunas,“ räägib ta. Kuna maa oli alt veel märg, jooksis tuli tookord kiiresti üle pinnase, kuid turbasse hõõguma ei jäänud. Päästeameti andmeil jõudis põlenguala pindala viie tunniga 400 hektarini, kokku põles tookord 850 hektarit. „Õnneks polnud ladvatuld,“ nendib Jürgen, tuletades meelde 1982. aasta aprillikuist põlengut, mille kustutamist vastutule tegemisega on meenutanud ajakirjas Eesti Mets Vihterpalu toonane metsaülem Mart Erik.

Kõige murelikum periood ongi kevadel aeg, mil rohi veel ei kasva – kuivale kulule on iga säde ohtlik. Teine murelikum aeg algab pärast jaanipäeva, mil metsas hakkab liikuma rohkem inimesi. Näiteks 1997. ja 1999. aasta Vihterpalu põlengud toimusid mõlemad augustikuus.

Vihterpalu on aastate jooksul tõesti põlenud nii rohkesti, et sealsed teedki on kohased nimed saanud – näiteks Põlendiku ja Tulerinde. Viimati mainitu ongi ilmselt see koht, kus Mart Erik otsustas tule kustutamiseks vastutule süüdata. Jürgen näitab maantee ääri palistavaid tulekaitseribasid – tavalise põllumajandusrandaaliga pinnasesse tõmmatud kahemeetriseid vaalusid, millel taimi ei kasva. Seega puudub ka materjal, mis näiteks hõõguvast suitsuotsast või kehvasti kustutatud tikust süttida võiks. Niisuguseid tulekaitseribasid on Lääne- ja Harjumaale rajatud ühtekokku 45 kilomeetrit ja nende hooldusega tegeleb RMK metsakasvatustalitus. Augustis-septembris, mil rohi kasvab aeglasemalt, randaalitakse tulekaitseribad uuesti läbi, et taimed võimust ei võtaks. „Rohtu võib-olla siia peale ei kasvaski, kuid ka okkad on vaja pinnasesse segada,“ märgib Jürgen liivast riba silmitsedes. Ja kui teeservas on olnud metsamaterjali vaheladu, kuhu on jäänud kergesti süttivat puiduprahti, siis randaalitakse ka see läbi, et võimalikku põlenguohtu vähendada.

Peraküla pool, kus puhkajaid ja marjulisi liigub palju, on tuletõkkeribasid tõmmatud ka kvartalisihtidele, kuid ennekõike tehakse neid eesmärgiga püüda tee servas kinni näiteks autoaknast välja lennanud suitsukoni. „Ehk sealt, kust inimene ruttu ära läheb ega näe, mis tema tegevuse tõttu juhtus,“ selgitab Jürgen. Ta lisab, et kui seal, kus rahvas paigal püsib, näiteks matkajad lõkkekohas, peaks põleng puhkema, on kohal viibijail ehk ikka nii palju südametunnistust, et nad midagi ette võtavad.

„Näiteks Vaisi–Kuijõe riigimaantee äärde sai tehtud tuletõkkeribad, et ühelt poolt püüda tee pealt tulevat suitsuotsa ja teisalt, et tee oleks laiem, et ladvatule korral oleks „ülehüppamise“ maa suurem,“ räägib metsaülem. Ladvatuld pole ta ise oma silmaga nägema sattunud, ehkki metsapõlenguid on kustutanud küll. Sageli ladvatuld ette ei tule, aga kui peaks tulema, siis levib tuli suurel kiirusel. Sestap ongi oluline põlengu levikut takistada. „Tuli läheb latva siis, kui pinnatuli on piisavalt kõrge ja jaksab latva ronida,“ märgib Jürgen. Kõige tõenäolisemalt kuuske mööda, aga kui tulel pole kuskile edasi kanduda, siis ladvatuli vaibub. Tule levikut lämmatavad tema sõnul hästi ka kask ja teised lehtpuud, seepärast ei tohiks kaski noore metsa hoolduse käigus tuleohtlikel aladel välja raiuda.

Kolme moodi mets pärast põlengut

Veskijärve juurde viiva tee äärde, sinna, kus 2008. aasta põlengujäljed praegugi silma torkavad, on majandusmetsa poolele männikultuuri ja tee vahele istutatud lausa kaskedest puhvertsoon. See on ka paik, kus saab korraga võrrelda, missugune on pärast põlengut majandusmets ning looduskaitse piiranguvööd ja sihtkaitsevöönd. Kaitseala eraldab majandusmetsast mineraliseeritud kvartalisiht. Seda pole tehtud ainult tuleohu pärast, täpsustab Jürgen, vaid ka pärandkultuuri objektina. Sealjuures on alles ka vana puidust kvartalipost, millele tuli 11 aastat tagasi on oma jäljed jätnud.

Majandusmetsas tehti pärast põlengut lageraie ning järgmisel aastal istutati sinna uued männid, mis kasvavad läbisegi looduslikult tulnud puudega. Jürgen viitab taamal kasvavatele suurtele kaskedele, mis pärast põlengut seemnepuudeks jäeti. „Kõik, mil oli vähegi rohelist küljes, jäeti kasvama – kui puul on häiring, annab ta palju seemet. Arvasime küll, et kaua need puud ei kesta, aga täitsa alles on. Imelugu!“ märgib Jürgen.

Piiranguvööndis sai samuti pärast põlengut raiet tehtud, sealjuures säilitati Keskkonnaameti nõudel jämedamaid, tulest puututud puid rähnipuudeks. Kahe aasta pärast aga selgus, et ala hakatakse kaitsma kõre elupaigana ning puud tuli seetõttu maha võtta. Miks puud kõret seganuks, seda Jürgen öelda ei oska. Kõrede pärast tuli ka sealset pinnast purustada ja kudemistiigid rajada, et kõred saaks hõlpsamini liikuda. Sihtkaitsevööndis ei ole pärast raiet tehtud midagi, tasapisi on põlenud puude vahele hakanud kasvama kaasik.

Kuid põlenud puud ja kõrbenud kvartalipost ei ole ainsad, mis kunagist põlengut selles paigas meenutavad. Jürgen võtab autost labida ja kaevab ühe labidalehe jagu pinnast lahti. Mullaprofiili uurides on selgelt paista põlenud ja põlemata osa ning pärast põlengut tekkinud pinnasekiht.

Lisaks metsapõlenguid ärahoidvatele võtetele tuleb siiski valmis olla ka põlenguga võitlemiseks. Seetõttu on metsadesse kuivendussüsteemide rekonstrueerimise käigus rajatud ka tuletõrjetiike, et kustutusvesi oleks sündmuspaigale võimalikult lähedal.