Seetõttu läheme esialgu märtsikuisesse metsa mitte esimesi õisi, vaid muid imesid otsima, mida seal alati jagub, ja et mitte eksida, järgime märke ja eritähiseid, mida RMK töötajad on ettenägelikult õpperadadele jätnud.


Siin tundub, et kuuse tüvel on järjekordne märk, võib-olla juhib see ka metsaränduri õigele teele?

Vaatame seda siiski lähemalt, et mitte eksida.


Sageli võib puudel näha selliseid, mõnikord korrapäraseid ja mõnikord mitte nii väga korrapäraseid heledaid äärisega ringe, mis sarnanevad metsameeste või jahimeeste poolt siia mingil põhjusel joonistatud märgiga. Aga tegelikult pole inimesel nende ümarate laikudega midagi tegemist: need ei näita liikumismarsruuti ega tähenda üldse midagi – vastupidi, nendest märkidest juhindudes võib ainult eksida.

Mitmesugused laigud ja kasvud puudel on ebatavalised organismid, mida nimetatakse samblikeks ning mis koosnevad üksteisega sümbiootilises suhtes olevatest seentest ja vetikatest või tsüanobakteritest.

See hallikassinine ring on harilik jahusamblik.


Kui vaadata läbi mikroskoobi samblikukoe lõiku, on näha seeneniidistiku niidid, mille vahel on rohevetikarakud, need varustavad seenerakke orgaaniliste ainetega ning seen omakorda annab vetikarakkudele kaitset ja vett. Nii toimivad seen ja vetikad tihedalt koos, aidates teineteisel ellu jääda nii kuiva kui vihmase ilmaga, kuuma ja külma käes.

Ei tohi lasta ebaharilikel hallikassinistel jälgedel puutüvedel meid eksiteele viia. Kuid seni, kuni metsas pole veel esimesi kevadlilli, saab neid metsaimesid imetleda ja imestada ning samal ajal õppida midagi uut looduse kohta.

Samblikud jagunevad liikideks, peamised on soomus-, leht- ja põõsasamblikud.

Soomussamblikud kujutavad endast koorikut, mis sobitub tihedalt vastu puu koort või kivi pinda, näiteks üritab meid metsarajal eksitada harilik jahusamblik või harilik kirisamblik – see näeb välja otsekui šifreeritud tekst, mis teatab mingist metsasaladusest.


Ja seal on veel üks šifreeritud kiri puukoorel – piir-kärnsamblik.


Lehtsamblike tallus on puutüvele või muule pinnale laotunud lehekujuliste plaatidena.
Sageli meenutavad nad eemalt lillerosetti.

Näiteks selline rosett, mis sarnaneb dekoratiivse lillkapsaga – vagu-lapiksamblik.


Langenud haava tüvel kasvav täpiline rosettsamblik näeb samuti välja nagu ebaharilik lill ja on kombinatsioonis teise sambliku erekollaste laikudega otsekui ebatavaline metsakaunistus.


Erkkollased laigud kujutavad endast samuti lehtsamblikku, mida nimetatakse seinakorbaks.

Erinevalt teistest samblikest ei karda seinakorp õhusaastet, mistõttu seda võib sageli kohata mitte ainult metsas, vaid ka linnas taradel, sammastel, majaseintel, nii puidul kui ka kivil.


Veel üks „lill“ – harilik härmasamblik, mida vaadates ei saa enam kahelda, et samblikud on seotud seentega.


Samblikud kasvavad väga aeglaselt, sageli vaid kümnendiku millimeetrit või kuni mõne millimeetri aastas. Sellise kasvukiirusega suudavad nad elada mitmesaja-aastaseks ja mõned isegi mitmetuhande aasta vanuseks.


Mõnikord võib ühel puutüvel näha palju erinevaid samblikke kõrvuti kasvamas, näiteks sellel saarepuul on viit tüüpi samblikke.


Eestis on teada umbes tuhat samblikku, millest enamikku on ilma erivahenditeta raske avastada, kuid nagu näeme, on kolmandik neist siiski puukoorel või -okstel, kividel või muudel pindadel hästi märgatavad. Kuid seda ainult siis, kui vaatate hoolikalt.

Näiteks kui vaatate seda härmasamblikku tähelepanelikult, võite end ette kujutada sukeldujana, kes uurib mõne sooja mere põhjataimestikku.


Veel üks „sukeldumine“ sooja mere põhja, see härmasamblik näeb veidi teistsugune välja.


Tihti peetakse samblikku ekslikult samblaks, kuid kuigi omavahel sarnased, pole nad omavahel sugugi sugulased, sammal on taim ja samblikud liigitatakse siiski seente hulka.


Samblikud toituvad ainult sellest, mida nad saavad õhust ja veest, sealhulgas neile settivast tolmust, seepärast sõltuvad nad suuresti keskkonna puhtusest. Seetõttu peetakse neid metsa tervise näitajateks – seal, kus samblikel on hea, kus neid on palju, on hea ka nii metsal kui inimesel.

Siin on üks tähelepanuväärseid metsaõhu puhtuse näitajaid, nimelt habesamblik. Sellises metsas, kus kasvab habesamblik, võib muret tundmata täiel rinnal hingata.


Selliseid „võrke“ ja „habemeid“ ripub kõige sagedamini kuusemetsades.

Teadaolevalt kasutatakse paljusid samblikke aktiivselt rahvameditsiinis ning habesamblik on hea looduslik antibiootikum, sellel on antibakteriaalsed, põletikuvastased ja valuvaigistavad omadused.


Ja veel kaks levinumat põõsassamblike esindajat, saare-rihmsamblik


ja üsna levinud hall karesamblik.


Oli tore jalutuskäik! Ja kuigi tuhandest Eesti samblikust õnnestus seekord näha vaid kümmekonda, tundub, et see polnud asjata – silm hakkas eristama seni tähelepandamatuid loodusobjekte ning järgmisel korral lisanduvad sellesse nimekirja kindlasti uued leiud.

Ja esimestele juba õitsema kiirustanud lumikellukestele järgnevad varsti ka ülejäänud kevadekuulutajad ja siis tulevad juba uued avastused.


Edu metsaradadel!