RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
19. august, 2021

Matk Päikeselinna loomaaeda

Suvi tähendab puhkust ja koolivaheaega, mil täiskasvanud saavad veeta rohkem aega lastega, minna nendega kuhugi mänguväljakule või randa, metsa marjule või loomaaeda. Õhtul enne magamaminekut saab aga lugeda mõnda huvitavat raamatut, Näiteks Nikolai Nossovi „Totu ja ta sõprade seiklusi“.

Päikeselinna lood köitsid ka mind lapsepõlves, seejärel olid need põnevad minu laste jaoks, nüüd jõudis järjekord lastelasteni. Ja näib, et interneti- ja nutitelefoniajastu lapsi huvitavad need niisamuti. 

Sukeldusimegi koos lapselapsega üle pea sellesse miniatuursesse maailma, aga kui jõudsime Päikeselinna loomaaia kirjelduseni, kuhu Totu oma sõpradega suundub, siis olime üllatunud sellest, et seal elavad meile tuttavad elevandid, tiigrid ja jõehobud, kes on aga tavapärasest palju väiksemad. 

Aga mis siis, kui selle loomaaia kollektsiooni täiendataks kõige tavalisemate putukatega, keda kohtame igapäevaselt metsas või luhal? Totu jaoks, kelle kasv raamatus kirjeldatu põhjal oli kõigest umbes kümmekond sentimeetrit, oleksid need putukad tundunud ebatavaliste olenditena teiselt planeedilt. Elevanti ja jõehobu teab meil ju juba igaüks. 

Kui näiteks Päikeselinna loomaaias oleks olnud viljapuu-tupslase röövik, siis oleks selle looduseime vaatlejatest ilmselt moodustunud väga pikk järjekord. 

Viljapuu-tupslase (Orgyia antiqua) röövik.

Selline hirmus madu aga oleks võinud surnuks ehmatada, kui teda Päikeselinnas kohtad – seal oleks ta mõõtmetelt olnud Totuga võrdne.

Suur-punasuru (Deilephila elpenor) röövik.

Vahele ei saa jätta ka vahustaja aedikut, tema võluv näoke sarnaneb ahvikese omaga ja on otsekui joonistatud spetsiaalselt selleks, et vaenlased rivist välja lüüa – tõelised silmad asuvad tal pea külgedel.

Vahtlane ehk vahustaja (Philaenus spumarius).

Aga mis loom see on, kes väikese krokodilliga sarnaneb? Ärge kartke – see „krokodill“ ei saa hammustada, kuna ta on täiesti hambutu. Ja üldse, kus te olete näinud lendavaid ja kõrgele hüppavaid krokodille? 

See on tsikaadivastne, vahustaja sugulane.

Tsikaadivastne.

Meie kujuteldava loomaaia järgmises aedikus on paigale tardunud imelik loom. Jõehobu? Siiski mitte. Ninasarvik? Ka mitte. Võib-olla sipelgaõgija?  

See on hark-kärsakas. Jääb aga arusaamatuks, miks tema frakk pole musta värvi, vaid on kollakas? Ilmselt on tegemist moenarriga.

Harkkärsakas (Lixus iridis).

Siin aga tukub veel üks peaaegu-jõehobu.

Isegi siis, kui tähelepanelikumalt vaatad, pole selles imeloomas võimalik ära tunda tulevast elegantset lepatriinut, ometi just tema see on, üksnes esialgu vastse kujul.

Lepatriinuvastne.

Tema kõrval puhkab teine loom, kes sarnaneb metsseaga – ja selgub, et see on tulevase lepatriinu järgmine moondestaadium – nüüd juba nukk. 

Lepatriinunukk.

No aga see on juba kindlasti jõehobu – või siiski mitte?

Päikeselinna loomaaias meenutaks see ilus kuldne põrnikas, keda nimetataksegi kuldpõrnikaks, tõenäoliselt kobrast või metssiga.

Kuldpõrnikas (Cetonia aurata).

Järgmises koplis karjatatakse mingeid kirjusid kilpkonni – tundub, et nad kõik on omavahel sarnased, kuid erinevate varjunditega. 

Need kõik on kapsalutikad eri arengustaadiumide ajal: esimesest moondest kuni täiskasvanud lutikani tuleb neil moonduda, vahetada „rõivastuse“ suurust ja „lõiget“ viis korda.

Hariliku kapsalutika (Eurydema oleracea) vastne.

Iga lutikas valib uued „rõivad“ oma maitse järgi.

Hariliku kapsalutika (Eurydema oleracea) vastne.

Sageli võib üheaegselt näha eri arengustaadiumis lutikaid, siinsamas kõrval ongi juba täiskasvanud kapsalutikad. Siingi on nad igaüks isesuguses „rõivastuses“: tema on näiteks musta- ja kollasekirjus kostüümis. 

Harilik kapsalutikas (Eurydema oleracea).

Temale aga meeldivad punased detailid. 

Harilik kapsalutikas (Eurydema oleracea).

See moenarr aga on nagu maskeraadil. Veel üks moondumine ja temast saab täiskasvanud lutikas, selles vanuses aga armastavad teismelised sageli riietuda silmatorkavamalt, et oleks juba kaugelt näha, millist stiili ta eelistab.

Elasmucha grisea nümf.

Kuid kõige sagedamini on putukad siiski ettevaatlikud: näiteks see Carpocoris purpureipennis’e nümf valis endale spetsiaalselt varjumiseks taime, mis on toon-toonis tema „rõivastusega“ – nii on palju ohutum. 

Carpocoris purpureipennis’e nümf.

Siinsamas lähedal on aga juba ka täiskasvanud Carpocoris purpureipennis. Tõsi, esmapilgul on raske temas midagi nümfiga sarnast leida – kas nad on ikka tõepoolest lähedased sugulased?

Carpocoris purpureipennis.

Ühe kõige levinuma lutika – rohelise haisulutika – päris noor vastne.

Rohelise haisulutika (Palomena prasina) vastne.

See on aga juba rohelise haisulutika viies ja eelviimane moondestaadium enne täiskasvanuks saamist. Roheline lutikas valib endale maskeerumiseks rohelised lehed – siin teda kohe ei märkagi.

Rohelise haisulutika (Palomena prasina) nümf.

Milline kaunitar! Või on ta meessoost? Me oleme harjunud, et kui keegi on roosas, siis peab ta loomulikult olema naine. Aga mitte lutikate maailmas: see on just-just nümfist täiskasvanuks saanud marjalutikas, kes pole veel jõudnud oma tavapärast värvust omandada.

Marjalutikas (Dolycoris baccarum).

Kuid varsti värvub ta oma tavapärastesse toonidesse.

Tõsi küll, mulle tundub, et roosana oli ta ilusam!

Marjalutikas (Dolycoris baccarum).

Järgmisest puurist koos järjekordse hirmsa loomaga tahaks taas kaugemale hoiduda.

Ja kuigi Pentatoma rufipes on üks kõige suurematest kilplutikatest, on ta tegelikult täiesti ohutu, nagu, muide ka kõik teised kilplutikad, kui mitte arvestada ebameeldivat lõhna, mida mõned neist eritavad, et oma vaenlasi eemale peletada.  

Siin sarnaneb Pentatoma rufipes tohutu krabiga, kes merest väljub.

Pentatoma rufipes.

Võiksime veel kaua jälgida kilplutikaid ja teisi rohelise loomaaia asukaid – nad kõik on ülimalt mitmekesised ja köitvad, kuid juba hämardub ja kusagilt siitsamast kostab hele sirin, mis annab märku peatsest sulgemisest. Seega on käes aeg koju minna.  

Viimases aedikus kohe väljapääsu lähedal näib olevat mõne võlumuinasjutu draakon: vaat kui hingab kohe oma puurist külastajate peale kuuma leegi! Või on see ehk viimane ellu jäänud dinosurustest, kes on kinni püütud mõnel kaugel asustamata saarel? Kas tema siristaski?  

Kuid see on alles noor rohutirts, kuigi ta näeb välja peaaegu nagu täiskasvanu – tema tiivad pole veel lõpuni kasvanud, kuid varsti muutub ta täiskasvanud lauluritsikaks ja siis juba siristab oma tiibade kogu jõuga!

Hariliku lauluritsika (Tettigonia cantans) nümf.

Väravate juurde tuleb meid saatma loomaaia range valvur oma pidurüüs.

Sellel ristämblikul on seljal rikkalik muster: niisuguse ornamendi võib võtta aluseks näiteks mõnda vaasi või kannu maalides.

Loodusel on rikas fantaasia!

Harilik ristämblik (Araneus diadematus).

Sellega matk kujuteldavasse Päikeselinna loomaaeda lõpeb, kuigi m jõudsime ära näha alles väikese osa loomadest. See tähendab, et kindlasti tuleme siia veel – on ju selle tavatu loomaaia asukate kollektsioon lõputu. 

Lisa kommentaar

Email again: