RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
11. oktoober, 2018

Mägrad septembris… hiired oktoobris

Jah, looduskaamerad töötavad, kui töötavad, ikka online’s ja wildlife ‘s – tormide, hiirte, lehmade, vee, sipelgate ja muu metsiku looduse keskel. Sassi poolsaarel lätsutasid rändekaamera videopildi ära veised, nüüd “pistsid nahka” Nasva kandis Saaremaal mägrakaamerapildi hoopis hiired – siin ja seal lühisesse ajavad hambajäljed saja meetri pikkusel kaablil. Kord Tehumardi kandis leidsid sajad sipelgad mägramaja jalamil, et hea koht on pesa ehitada otse kaamera sisse igasuguste pisikeste vidinate vahele, liig oli see, kui nad lakkamatult üle sensori saalima hakkasid. Haeska rändekaameral aga puges hiljuti vesi helijuhtmesse ja hakkas seal prigistama. Tuli millegipärast meelde Soome legendaarse sporditähe kuulus ja “sügava sisuga” mõte – elämä on laifi.

Mägralinnakus toimuvat saame nüüd jälle jälgida kuni novembrini seniks, kui kaamera saab taaskord koha tuttaval hirveplatsil.

Septembris oli mägrapere tihti kodus ja neid oli võimalus jälgida sageli ka valgel ajal nii hommikul kui õhtul, ainult isasmäger on pereidüllist ikka veel puudu. Taamal kostuvad helid viitasid möirete näol hirvede jooksuajale ja sookurgede hääled lähedasel põllul asuvale rändajate ööbimispaigale. Kevadiselt kostvaid hääleharjutusi tegi kaamera kõrval noor väike-lehelind ja punarindadel meeldis päevade kaupa toimetada mägralinna künkal urgude juures. Ei tea, mis häda sellel kodukakul nüüd sügiseses öös hõigata oli, võibolla oli ka häält harjutav noorlind, et kevadtalveks pesitsusajaks oleks partneri leidmiseks huikamine selge.

Uno tõi mäkradele külakostiks kord õunu ja teisel korral ploome - mägrad ei jätnud neid jõuludeks, vaid panid kiiresti nahka. Eriti maitsesid neile ploomid - üks mägrapoeg viskus lausa ploomikuhja otsa, et temale jääks rohkem nosida. Õuntega läks teistmoodi, suurem osa neist tassiti tükkis urgu.

Sügisele kohaselt on mägraema ja kaks poega kenakesti prisked ning vaatame siis kuis neil oktoobris läheb.

 

PS: Suured tänud Olle Koert ‘ile Teetormajast, kes leidis hiirte sigadusele parima lahenduse ja tõi mägrakaamera uuesti eetrisse.


Lisa kommentaar

Email again: