RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
17. mai, 2021

Loodusvahi jälgedes mööda Lahemaa rahvusparki

Tänu loodusvahi tööle on metsades ja randades olevad RMK puhkealad heas korras, värske infoga varustatud ning turvalised.

Artikkel ilmus RMK ja Ekspress Meedia väljaandes Metsataibu
Tekst: Anne-Mari Alver
Fotod: Hendrik Osula

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada päevast, kui toimetaja tellis – mine rappa ja ole RMK loodusvahile töövarjuks. “Jah!” ütlemise päeval paistis kaunis kevadine päike üle kohe ärkava looduse. Reaalsel kohtumise päeval aga keerutas tugev tuul õhus midagi, mida osa ilmaennustajaid lausa lumetormiks nimetas.


Turvalised ja mõnusad rajad
Loodusvaht Valdek Kilk on määranud meie kohtumiskohaks Viru raba parkla. Tallinlastele on see koht viimase aasta jooksul vägagi tuttavaks saanud, sest juba mullune lukustus suunas puhkepäevalised linnalähedasi loodusradu avastama. Parkla jäi kiiresti liialt väikeseks ja olukord, kus autod nädalavahetusel parklasse ära ei mahu, kestab siiani. Uus parkla on juba plaanitud, see tuleb suurele maanteele lähemale. Nii tulebki Valdek esmalt mootorsae, kirve ja palgijupiga – parklapiire on viltu sõidetud. Lisaks on ka palk juba pisut pehkinud. Osavate liigutustega teeb mees mootorsaega palgi sisse vajalikud tapikohad ja kinnitab uue parklapiirde lisaks suurte naeltega.


Koos siirdume kontrollima, mis korras on Viru raba õpperaja tualettruumid ja prügikastid. Ehkki väga paljud metsasõbrad on selgeks saanud, et kõik, mis kaasatoodust üle jääb, tuleb enesega kaasa viia, jätkub ka neid, kes usuvad, et metsarajale paigutatud prügikast ongi selleks, et sinna panna nii kohapeal tekkinud kui ka autost kaasa võetud praht.
Piinlik üllatus on seotud tualettruumi uksega. Sinna käis keegi end looduskaitsjaks pidav aktivist sodimas, mida halba ta RMK-st arvab. Metsa raiumise ja kes teab mis teemal veel. Punasest kirjaoskamatuse piiril kõikuvast grafitist on näha üksnes ebamäärane laik – Valdek nägi selle eemaldamisega palju vaeva. Kahjuks mitte ainult sellel objektil. Kuidas loodusvahile tüütu lisatöö tekitamine – või siis ühise metsaruumi sodimine – loodust toetab, pole aga kuidagi võimalik põhjendada.
Tualetid ise on muide väga kenad. On ruumi ja paberit, õhk on puhas ning lisaks väikesele aknale on laes ka LED-lamp, mis süttib siis, kui uks enda järel kinni panna. Viimase tööna kinnitab Valdek tualetiuksele ja infotahvlitele pandeemiaaegse metsas käitumise soovitused. Ikka 2+2 ja maske-taskurätte laiali pilduda ei tohi. Kogu külastajatele mõeldud siltide ja viitadega juhitav kommunikatsioon on samuti loodusvahi korraldada. “Kui matkajatega kohtun, uurin alati, kas nende jaoks oli rajal kõik arusaadav. Siis tean, kas mul on vaja midagi korrigeerida,” selgitab Valdek.


Majandus ja missioon
Meie järgmiseks sihtkohaks saab Kalmeoja lõkkekoht. Teel sinna jutustab Valdek sellest, mida RMKs igapäevaselt tehakse.
Eesti metsadest ligi pool – täpsemalt 45 protsenti –kuulub riigile, teine pool erinevatele eraomanikele, kelle hulgas on nii ettevõtteid kui ka eraisikuid. Eesti Vabariik on andnud metsa majandamise ülesandeks Riigimetsa majandamise keskusele (RMK), kelle hooleks on kõik metsa puudutav – istutamisest raieteni, looduskaitsetöödest külastuskorralduseni. Riigimetsadel on oluline roll riigi majanduselus: eelmisel aastal näiteks anti riigieelarvesse 66 miljonit eurot.
“Mina usun meie teadlasi ja metsaspetsialiste ning seda, et Eesti metsadele liiga ei tehta,” arutleb Valdek Kilk ja põhjendab seda sellega, mida oma töös näeb. “Kõikide raiutud metsade asemele istutatakse uued, nii saavad raiesmikest peagi noorendikud. Samuti on Eestis mitmeid looduskaitsealasid, kus mingeid metsamajandamise töid ei tehta ja piiranguvööndeid tuleb juurde, mitte ei jää vähemaks,” jagab loodusvaht oma töökogemusi.
Istutusmahud on võimsad – sel kevadel pistetakse juuripidi maasse 24 miljonit uut puulapsukest, nii et loota võib, et praegused ja tulevikus sündivad inimlapsed saavad samuti ilusatest kõrgetest Eesti metsadest rõõmu tunda. Valdek Kilk mainib, et Eesti metsade ilu ja võimsust ei väsi kiitmast Kesk-Euroopa turistid, näiteks sakslased ja hollandlased, kelle enda kodumaal suuri metsi, oma radadel askeldavaid sipelgaid ning metsikult elavaid linde-loomi polegi. “Kui pandeemiat veel polnud, tulid Euroopa turistid suurte bussidega Viru rappa vaikust kuulama ja loodust imetlema,” märgib loodusvaht.
Vaikselt ja metsasõpru segamata loetakse nad kõik ka üle. Loodusvahid paigaldavad käiguteede otstesse loendurid, tänu millele on täpselt teada, palju selles piirkonnas loodushuvilisi käinud on. Viru raba külastajate arv kasvas enne pandeemiat ligi 50 000 inimesele hooajal.

Kuiv küljealune ja turvaline lõkkekoht
Kalmeoja lõkkekohal on puukuur tühjaks saanud ja Valdek loobib sinna autokärutäie halge. Hooajal jätkub sellest kogusest paariks päevaks, sest metsaelu nautima tulnud külastajad tahavad nii lõkkeromantikat luua kui ka kohvi ja suppi keeta ning vorstikesi grillida. 


Võimalus käia mugavalt ja turvaliselt metsas ja rabas on suur panus, mille RMK Eestile tagasi annab. Turvalisuse all tuleb siin mõista nii rändaja kui ka looduse turvalisust. Nii näiteks on rabamaastikele laudteed ehitatud nii selleks, et seal mõnus ja mugav astuda ja loodust imetleda oleks, aga ka selleks, et astujad õrna rabataimestikku ära ei tallaks.
Ka küttepuud, mida Valdek kuuri loobib, teevad korraga metsasõbra elu mugavamaks ja kaitsevad ka loodust – kui halud on kuurist võtta, ei minda ehk omal käel metsast lõkkematerjali varuma.
Lõkkekohal võib telkida, ent lisaks on Kalmeojal – ja ka mitmetel teistel RMK puhkekohtadel – laavu. Tegu on maapinnast veidi kõrgemal asuva lavatsiga, millel on madalad palkidest seinad ja katus. Küljealune on kuiv, tuule ja vihma eest ollakse kaitstud ning ukseava võib katta sääsevõrguga. Boonuseks on vaade väikesele karjäärijärvekesele ja võimalus peaaegu ukse ees kohvi keeta.
Kalmeoja prügikast on piripardani täis. “Juba nagu suvel peaaegu,” ütleb Valdek kindaid kätte pannes. Inimesed jätsid sodi maha, hiired käisid seal toidu- ja pesakraamijahil ning kokkuvõttes on selle pudi kokku korjamisega märksa enam tööd, kui olnuks tühjade pakendite linna tagasi viimisega.


Valdek jutustab, et suuri metsloomi puhkealade piirkonnas üldiselt pole, aga vaikselt olles on nii metskitsede kui ka lindude nägemine küllalt tõenäoline. Kui väga veab, võib kevadisel ajal lausa metsiste mängule sattuda.

Looduse ilu ja tänulikkus
Lahemaa külastusala on suur ning RMK-l on seal erinevaid külastusobjekte. Kui raba- ja metsapunktis käidud, võtame suuna mere poole – Tsitre rand ja puude rada ootavad.
Teel sinna saan pisut uurida ka Valdeku enda kohta. Loodusvahi amet tundub nii põnevana, et vahepeal on tekkinud huvi, kas sel alal ka kusagil õppida saab. Ja kas enne seda peaks olema näiteks bioloogiat või metsandust õppinud?
Valdek Kilk räägib, et RMK külastuskorralduse osakonnas töötab aasta ringi 76 inimest, kellest loodusvahte on kogu Eestimaa peale 26 ja kõik nad on erinevate haridustega. Tema ise on näiteks kõrgharidusega muusikapedagoog ja mitme pilli mängimisega saab ka hakkama. Enne loodusvahiks hakkamist aga töötas mees hoopis kodukohas Võsul kohalikus päästekomandos. Komando likvideerimise järel jätkatakse päästetöödega vaba tahte alusel, uueks töökohaks sai Valdekule aga RMK.
“Mulle siin meeldib. Oleksin nagu koju, juurte juurde tulnud,” ütleb Valdek Kilk ja lisab, et tema isa oli metsavaht ning ka vanaisa on metsas töötanud. Loodusvahi töös on vaheldust palju ja vabas õhus töötamine meeldib mehele samuti. Nii ka asjaolu, et tööpäevad on vahelduvad – vahel võib minna kauem kui algselt plaanitud, mõnikord saab aga kõik hoopis kiiremini tehtud. Kõige rohkem meeldib Valdekule loodus ise– kaht ühesugust päeva pole kunagi.
On ka raskeid ja kurbi teemasid. Need on seotud inimestega, kes metsa lagastama tulevad. Lõhuvad laudteid ja ajavad prahti laiali, käivad kohtades, kus ei tohiks, ning on looduse ja seda armastavate inimeste suhtes lugupidamatud. Õnneks on meie inimeste loodusharidus ja käitumiskultuur iga aastaga paranenud, ütleb Valdek. Vahel teeb ka mõni firma imelikke asju – näiteks reklaamib räätsamatka rabas, kus tohib liikuda vaid mööda laudteid. Sellisel juhul peab sekkuma keskkonnaamet.
Tsitre telkimisalal on viimati käinud kahjuks selline seltskond, kelle jaoks head kombed suureks väärtuseks pole. Valdekul on seal koristamist tükiks ajaks. Loodusaga oskab nähtavalt ja tuntavalt tänulik olla – päike tuleb välja, külm tuul asendub mõnusama olemisega, meri loksub ning haned tulevad.
Uus loodusseikluste hooaeg on algamas – rõõmuks kõigile neile, kelle jaoks Eestimaa loodus kordi ja kordi avastamist väärt ning metsas või mere ääres tundub puhkus kõige mõnusam.

Lisa kommentaar

Email again: