RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
23. juuli, 2021

„Kord kui loom täis surmavaeva, kord kui laps, kel nutt on suul“: hõbekajakas

Ornitoloogid eristavad perekonnas Larus rohkem kui kahtekümmet kajakaliiki. Kajaklaste sugukond hõlmab kahtkümmet kaht perekonda ja sadu liike, teiste hulgas ka tiirude alamsugukonda. Sellest tulenevad probleemid omavahel lähedaste liikide määramisel, eriti siis, kui nad ristudes hübriide moodustavad. Kajaklaste süstemaatika on tervikuna keeruline, variatiivne ja muutlik
Hõbekajakas (Larus argentatus) on laiadaselt levinud Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Suur, tugev ja agressiivne lind. Ta on enesekindlalt üle võtnud linnaruumi.

Kunagi seostus kajakas, lind, keda on ülistatud nii kirjanduslikes kui muusikateostes, eranditult merega. Luulerida „Mere halli lagendiku kohal… hõljub uhkelt...“ võib seostada ka kajakaga. Tõenäoliselt ei kandnud ka üks ammune valitsusliikmetele mõeldud limusiin omal ajal mitte juhuslikult nime Tšaika (tõlkes kajakas). Muide, omal ajal sõitsin selle autoga enda pulmas. Mugav auto oli, pole midagi öelda. Ja kas esimese naiskosmonaudi hüüdnime mäletate? Ta polnud ei punarind, harakas ega linavästrik, vaid just nimelt Kajakas. Kõlab uhkelt ja vabadustarmastavalt!

Kajakatele meeldib laternapostide otsas vaatluspunkte sisse seada

Palju vett on sellest ajast merre voolanud ja kajaka imago, kui nii võib öelda, on samuti muutunud. Terved kajakakolooniad sülitasid „mere hallidele lagendikele“ ja kolisid linna. Siin on lihtsam toitu leida – prügimäed, prügikastid – süüa on linnades piisavalt, see on hoopis midagi muud kui veekogust püüda. Võimaluse korral saab koguni menüüd mitmekesistada: proovida tuviliha, varblast või tõmmata muu teine väikelind ribadeks ja ära süüa. Kirjanduses on märgitud, et kajakad ei põlga mõnikord ära ka koerakesi, kasse või närilisi. Viimati mainitute eest loomulikult suur tänu neile.

Noored linnud erinevad täiskasvanutest oluliselt. Heleda pulmarüü saavad nad alles neljandaks eluaastaks.

Kajaka nokalöögi jõud on selline, et teistkordselt seda kogeda ei soovi. Mulle tuleb meelde, kuidas me lapsepõlves sõber Sanjaga põllul vigastatud tiivaga kajakat püüdsime ja otsustasime – nagu tõelised noored naturalistid – ta koju tuua ja seal terveks ravida, kas või tiiva kipsi panna. Kajaka mõõtmed olid aukartustäratavad, otsustasime teda kanda kordamööda. Praegu mõistan, et seda poleks maksnud teha, muuhulgas ka seepärast, et kajakad levitavad nakkushaigusi.

Esimesena võttis linnu sülle Sanja. Teekonna alguses käitus lind rahulikult, kui mitte arvestada seda, et ta surus endast perioodiliselt välja portsjoneid jubedalt lõhnavat ollust. Linnukandja kannatas. Äkki aga pööras kajakas peaaegu 180 kraadi oma pead ja virutas kogu jõust Sanjale vastu vahtimist! Löök tabas ninaselga – jumal tänatud, et mitte silma! Sõber huilgas valust ja haaras verisest näost. Lind rabeles lahti ja jooksis mööda teerada minema, meie aga kaotasime tema vastu igasuguse huvi, nüüd vajas arstiabi juba „päästja“.

Sellel tibul on kogu elu ees. Muide, kajaka maksimaalne elukestus on rõngastamisandmetel 31 aastat ja 11 kuud. Mõnedes allikates kirjutatakse, et isegi kuni 40 aastat.

Linnades meeldib kajakatele pesitseda korrusmajade lamedatel katustel, siin ei saa neid kätte looduslikud vaenlased – rebased, nugised, öökullid ega pistrikud. Organisatsioonid võivad ohverdada oma heaolu ning isegi hilineda plaaniliste tööde ja ehitusega, kui kajakas rajab pesa ja muneb kolm muna objekti katusele, nagu juhtus Pirita vaba aja keskuse fassaadiremondi juures. Kuni sealne pesa tühjaks polnud jäänud ja linnupojad hoone territooriumilt lahkunud, tööd ei jätkatud. Huvitav, kui kajaka asemel oleks olnud kana, kuidas ehitajad siis oleksid käitunud? Ah jaa, õige küll – kana pole lind.

Seevastu kinnitab Dmitri Saks, linnupüüdja ettevõttest Linnuabi, et ainus võimalus kontrollida kajakate sissetungi linna on katuste regulaarne puhastamine, muutes sinna pesade ehitamise lindude jaoks võimatuks.

Samasuguseid probleeme on ka lennuväljadel, kuid seal õnneks sulelistega ei tseremoonitseta, kuna lennuohutus ja reisijate elu on tähtsamad.

Noor kajakas püüdis majakatuselt alla planeerida, kuid takerdus juhtmetesse ja jäi 4. korruse kõrgusele rippuma

Kajakat aitama sõitsid kaks päästeautot. Operatsioon õnnestus. Kajakas on kahvas. Enne vabadusse laskmist viiakse ta veterinaari juurde läbivaatusele.

Räägitakse, et kajakad jätavad meelde, kes neile head või halba on teinud. Mõnikord näib mulle, et nad loevad isegi mõtteid. Ma pole kunagi neile midagi halba teinud, kuid suhtun neisse negatiivselt. Tõenäoliselt seepärast ongi nii, et kui lähen hommikul auto juurde, siis näen sellel reeglina kahte või kolme hunnikut. Ükskord oli auto nii ära töödeldud, et isegi sibid oleksid häbenenud. Naine naerab, et see on märk peagi saabuvast rikkusest.

Muide, Solovetsi kloostri kroonikakirjutajad kirjeldavad kajakate kangelastegu Krimmi sõjas. Kui inglise laevad kloostrit pommitasid, ründasid saarel elavad kajakad vaenlast, kattes laeva tekid ja relvad ekskrementide paksu kihiga ja päästsid niimoodi kloostri. 

Veel üks probleem, mida linnud elanikele põhjustavad, tuleneb nende valjuhäälsetest läbitungivatest karjetest, mis sarnanevad kord naeru, kord ulgumise, kord lapse nutuga, eriti nii umbes kella nelja-viie ajal hommikul! Kuumus, aknad on avatud ja järsku lõhestab vaikust metsik karje ning... und poleks nagu olnudki.

Õhtuti korraldavad nad samuti kontserte, nende järel astuvad üles varesed, hakid ja künnivaresed. Kirjutan neid ridu ja vaatan kella – varsti alustavad.

No aga kas linnakajakad on head või pahad, seda otsustage ise. Mina isiklikult olen selle poolt, et hõbekajakate arvukust reguleeritaks, nagu tehakse mitmel pool välismaal.  


Kõike head, olge terved!

Теkst ja foto: Аnatoli Tarassov


Lisa kommentaar

Email again: