RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
21. juuli, 2021

„Kärbsepaber“

Huulheinaliste sugukonda Droseraceae kuulub umbes 200 liiki putuktoidulisi taimi, kes jagunevad kolme perekonda, kellest meil ja mujal Euroopas on esindatud üksnes huulheinad Drosera.

Eestis elab üldse kümme liiki putuktoidulisi taimi: kolm-neli liiki huulheinasid Drosera (oleneb sellest, kas ümaralehise D. rotundifolia ja pikalehise huulheina D. anglica hübriidi värd-huulheina D. anglica x rotundifolia/Drosera x obovata arvestatakse eraldi liigina; lisaks esineb meil pigem harva vahelmine huulhein D. intermedia), kaks liiki võipätakaid Pinguicula ja neli liiki vesiherneid Utricularia.

Ümaralehise huulheina taim

Huulheinad Drosera võivad oma väiksuses olla küll tähelepandamatud ja ülejäänud rabapinnast eraldamatud, aga on sellegipoolest oma eelkirjeldatud tavapäratu unikaalse välimuse tõttu meie putuktoidulistest taimedest tuntuimad; iseasi, kas looduskaugem huviline, kes harva (kui kunagi) rappa sattub, oskab huulheina üldse otsida ja näha, sest punasekarvaliste turbasammalde vahelt imepisikest sama tooni taimekest annab leida. Samas on huulheinaga sama lugu nagu seentega sügiseses metsas – kui teed ühe kindlaks, siis märkad kohe järgmist.

Ümaralehised huulheinad

Kui huulheinaliste sugukonda kuuluva perekonna kärbsepüünis Dionaea esindajad meenutavad tõesti „Trifiidide päevast“ tuntud kiskjalike elukommetega lihasööjaid tapjataimi (või pigem siis on trifiide kujutanud illustraatorid inspiratsiooni saanud Ameerika-maistest kärbsepüünistest), siis sarnanevad perekonna huulhein Drosera esindajad oma püügimeetodilt pigem kärbsepaberile- pahaaimamatu tegelane (loe: saak) kakerdab päikeses pärlendavate limatilkadega varustatud näärmekarvakestega lehtedel ja jääb sinna kinni. Kui tegu oleks ulmefilmiga, siis lööks taim selle peale lahti oma verd täis valgunud punased põlevad silmad ja asuks häälekalt lõksu langenud looma sööma; tegelikkuses tõmbuvad näärmekarvad ümber saagi koomale ja leht seedib valke lõhustava seedeensüümi toimel putuka ära. Taime kohta tavatu toitumisharjumus on põhjustatud huulheina toitainevaesest elukeskkonnast happelises rabapinnases, kus elutegevuseks vajalik lämmastik tuleb hankida toitudes lagundades loomset valku.


Vähem on juttu olnud huulheina nimest ja traditsioonilisest kasutusest (need kaks asja on, vähemalt Eesti kontekstis, seotud). Nimelt on taime eritatavat kleepnõre kasutatud välispidise antiseptikuna kõikvõimalike põletikuliste ja muidu kahtlaste nahahädade raviks, näiteks määritud leevenduseks katkistele huultele, sealt ka nimi huulhein.

Õitsev pikalehine huulhein

Ingliskeelne nimi sundew viitab aga päikeses kastena läikivatele kleepuvatele tilgakestele taime näärmekarvadel. Ingliskeelne rahvapärane lustwort (’lust’ tähendab iha ja ’wort’ on sõnaliide, mis viitab taime traditsioonilisele meditsiinilisele kasutusotstarbele – eestikeeli võiks see siis kõlada nagu iharohi) on hoopis kelmikat päritolu nimetus, mis on tulnud taime kunagisest kasutusest afrodisiaakumina.

Pikalehine huulhein

Euroopas laialdasemalt on huulhein tuntud ülemiste hingamisteede infektsioonide puhul köha vaigistava teetaimena või köharohu koostisosana.


Lisa kommentaar

Email again: