RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
14. jaanuar, 2017

Luitemaa looduskaitseala Tolkuse ja Maarjapeakse soo taastamisprojektid lõpuks riiulis

Soode taastamistööde projekteerimisaasta on tänasega punkti saanud. Kokku valmisid taastamistööde projektid 3000 hektari kuivenduskraavidest mõjutatud sooelupaikade taastamiseks ja esmakordselt ligi 55 hektari soometsade taastamiseks.

Projektid valmisid soode seisundi parandamiseks Alam-Pedja LKA Sangla soo (369 ha), Luitemaa LKA Tolkuse soo (1018 ha) ja Maarjapeakse soo (625 ha), Sookuninga LKA Sookuninga soo (445 ha) ja Rubina LKA Rubina soo (505 ha) elupaikade taastamiseks. Lisaks veel valmis projekt Aidu LKA soo- ja soovikumetsade taastamiseks 55 hektaril.

Kogu protsess võttis aega üle aasta ja sisaldas nagu ikka palju huvitavaid arutelusid kohalike kogukondade ja projekteerijatega. Konkreetsete soode hulgast võib esile tõsta külastatuselt nr. 2 soo Eestis -Tolkuse. Tolkuse soo on lisaks suurele külastatavusele eriline veel seetõttu, et selle hüdroloogia on inimtegevusest väga palju mõjutatud ning lähiümbruses elab suhteliselt palju inimesi. 

Kohalike inimeste peamine mureküsimus oli, et kraavide sulgemine võib mõjutada nende kaevuvee kvaliteeti. Selle teema adresseerimiseks kaasasime Tolkuse piirkonna  hüdroloogilise situatsiooni selgitamiseks ja riskide hindamiseks Tartu Ülikooli geoloogi Argo Jõelehe. Argo poolt koondatud georadari uuringu andmestik võimaldas piisava kindlusega selgitada, et soos kraavide sulgemine ei saa mõjutada Rannametsa luitestikust merepoolsel rannikumadalikul elavate majapidamiste kaevuvee kvaliteeti. Argo eksperthinnanguga on võimalik tutvuda siin.

Tolkuse soo kohta on olemas ka Elve Lode ja tema kolleegide poolt 2004 aastal tehtud tagasivaatav analüüs. Uuring näitab ilmekalt kuidas kunagine soomaastik on inimtegevuse tõttu muutunud põllu- ja metsamaaks, lagesooalad võsastunud ning soojärved ja laukad kinni kasvanud. Kahjuks on Tolkuse sooga juhtunu sarnane enamusele suurematele märgaladele Eestis. Alljärgnevad numbrid ja pildid pärinevad mainitud uuringust.

Oluline on kaardil jälgida eelkõige järgmisi värve: kollane tähistab põllumaad, roheline metsa, must turbamaardlaid, ülejäänud värvid on seotud erinevate sookoosluste või veekogudega. 

aasta/
elupaigagrupid (ha)

190419502002
mets695,6745,01556,3
sooelupaigad4095,53294,72312,2
veekogud44,116,38,2

Tolkuse soo pindala oli kunagi 5150 ha, millest täna funktsioneerib soona ca 45%. Kõige enam torkab silma vabaveeliste veekogude kadumine. Ilmselt pole liialdus öelda, et veesilm, mille servale ülipopulaarne laudtee külastajaid juhatab on kunagise võimsa soo järvestu üks viimaseid jäänukeid.

Allpool mõned Marko Kohvi tehtud droonifotod, millelt on Tolkuse soo mured hästi näha.

















Kohe laudteest lõunasse jääv kavandatud kaevandamisala eelkuivenduse tõttu võsastunud lagesookooslus ja kinnikasvavad laukad.
Tolkuse soo lõunaosas (Maasika raba) freesväljakute piirikraavide tõttu kinnikasvanud soojärved


Tolkuse jäänukjärvistu kirdepoolne osa. Fotolt on hästi näha kraavi kaudu täna toimiv äravool ja veidi paremal pool asuv looduslik looklev looduslik ühendus ülejäänud järvistuga.



Tolkuse soos keskkossa ulatuvad vanad kraavid, mille lokaalse mõju tõttu on nende kaldal hakanud kasvama kõrgem ja tihedam puistu. Sellised nö puudekardinad lagesoodes vähendavad lagesooelupaiga kasulikku pindala mitmete lagesoodes pesitsevate haruldaste linnuliikide jaoks.  

Lisaks on Tolkuse raba üks esimesi soid kuhu rajati suuremad puitpaisud Tolkuse kalakraavile, kui toimus Luitemaa LIFE projekt aastatel 2001-2005. Kahjuks on see lihtsalt järjekordne näide, et suurte kõikuvate vooluhulkadega kraavidele pole mõtete puidust liumägesid kavandada.


Üldiselt on Tolkuse soo hüdroloogia nii rikutud, et tööde esmane eesmärk on olemasoleva olukorra stabiliseerimine, et veel säilinud soo seisund ei halveneks.

Erinevalt Tolkusest on Maarjapeakse soo seisund oluliselt parem, aga seda tulisemad olid projekti arutelud. Surju vallaga sai peetud kaks emotsionaalset arutelu, mida kajastas isegi Pärnu Postimees.

Seejuures polnud vallavalitsuse inimesed vastu Maarjapeakse raba peale ulatuvate kraavide sulgemisele, vaid arutelu sisuks oli Maarjapeakse sood ümbritsevad range kaitse alla olevad kuivendusest mõjutatud soo- ja soovikumetsad, mille massilist hukkumist kraavide sulgemise tõttu kardeti. Meiepoolsed selgitused, seda kahtlust lõpuni hajutada ei suutnud. Seetõttu lepiti kokku, et ühel osal alast jäetakse kraavid esimeses etapis sulgemata ja ca 4 aasta pärast hinnatakse tööde teostamise järel metsades toimunud muutusi ning otsustatakse siis, kas kraavide sulgemisega jätkatakse  või mitte.

Koosoleku dünaamikast annavad hea ülevaate järgnevad pildid. Koosoelk algab, kõik on rahulik ja Priit tutvustab projekti.

Koosolek on poolteist tundi kestnud ja kulgeb juba isevoolu. Toimub paralleelselt vähemalt kolm vaidlust, kus tõde tookord ei selgunud. Aga lõpp hea ja hea kogemus pealekauba:)!

Üldiselt tundub, et kui konkreetse kohapõhiselt soode taastamisega seonduvat arutada, siis kohalikud inimesed reeglina on nõus, et soode hoidmiseks on oluline osade kraavide sulgemine. Teravamad diskussioonid tekivad siis, kui soode seisundi stabiliseerimiseks on vaja (ja see on administratiivselt võimalik, st seal on sihtkaitsevöönd ja riigimaa) kraavid sulgeda ka rabakupleid ümbritsevates kuivenduse tagajärjel suuremaks metsaks kujunenud endistel siirde- ja madalsoo aladel. Viimane on vajalik kuna raba oma suhtelisest autonoomsusest hoolimata on siiski hüdroloogiliselt avatud süsteem ja kui ümbritsevatel aladel on veetase alandatud, siis selle mõju jõuab pikema ajalise viivituse järel ka lagerabadeni. Mõju avaldub lõpuks laugast veetase alanemises ja lageraba aeglase kinnikasvamisena – vaikselt hiiliv degradeerumine. Soid on proovitud Kesk-Euroopas ka nö purki panna, aga meie ei ole veel nii vaesed, et peaksime oma loodust aiamaana käsitlema, kus tarkade aednikena iga osakest peame tuunima. Soode ja metsade puhul on meil võimalik siiski suhteliselt väikse investeeringu abil saavutada isereguleeruvad süsteemid, mis meid aastatuhandeteks rõõmustama jäävad.




Lisa kommentaar

Email again: