RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
08. detsember, 2014

Kormoran ehk karbas

Kormoranid (Phalacrocorax carbo) on juba meie vetelt rännanud talvituspaikadesse, kuid mõnda talvituvat lindu või rändajat võib siiski harva rannas märgata.

Pideva tagakiusamise tõttu oli karbas ligi pool sajandit tagasi Läänemere piirkonnas kadumise äärel. Eestisse jõudis kormoran taas peale pikka vaheaega pesitsejana 1983. aastal. Praegu hinnatakse Eestis kormoranide asurkonna suuruseks juba 14 650 paari. Linnul on “ürglindu” meenutav arhailine välimus. Sulestik mustjas, hundsulestikus on keha küljel suur valge laik, noorlindudel kõhualune hele.

Pikkus 80-100 cm, tiibade siruulatus 130-160 cm. Kaal 2-3 kg, sulestik vettib. Seetõttu kuivatavad nad ennast kentsakas poosis ja laiali laotatud tiibadega tuule käes seistes merekividel.

Eestis pesitsevad kormoranid kolooniatena laidudel, rahudel, karedel ja liivasäärtel nii puudel kui ka maapinnal. Rannikukividel võime neid näha sageli puhkamas. Kõrge pesa ehitatakse peamiselt oksarisust või kõikvõimalikust randa uhutud sodist. Poegadega pesa ja vanalindude istekohad on väljaheidetega valgeks lubjatud. Sööbiv väljaheide hävitab kiiresti koloonias oleva taimkatte.

Pesas on keskmiselt neli sinakat muna. Pojad sünnivad paljaste ja pimedatena ning kattuvad paari nädala jooksul tiheda mustja udusulestikuga.

Kalatoiduline elukas sööb kõiki kodupiirkonnas levinud kalaliike. Nad on väga head ujujad ja sukeldujad, toiduotsingul sukeldub kormoran sageli 10-15 m sügavusele. Eriline hõrgutis on kormoranile merepõhjas elav emakala. Ta haarab toiduks ka koorikloomi ja sisevetes elavad linnud ei põlga süüa isegi konnasid. Kormorani päevane toiduvajadus on 350-500 g kala.

Karbase vaenlased on merikotkad, merikajakad, hõbekajakad ja hallvaresed. Kui väiksemad röövlid toituvad munadest ja pesapoegadest, siis merikotkas jahib ka vanalinde. Maaspesitsejatele lisanduvad laidudele sattunud rebased ja kährikud ning tormituultega upuvad pesad. Ette on tulnud ka kalameeste omakohut, peamiselt pesade rüüstamise näol.

Lisa kommentaar

Email again: