RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
06. veebruar, 2015

Fantastiline Lanksaare

Lanksaare on üks põnev kant. Eriti veel Matsi ja Tõrga taluasemetega mineraalmaa poolsaar, rabade poolt emmatud. Plk teemal seal rentnikuga mõtteid vahetades sain kuulda kohalike elukate keerukast interspetsiifiliset läbikäimisest. Alljärgnev on päris uskumatu lugu.

Sead tunnevad siin ennast hästi, metssead siis. Seda on oluline rõhutada, sest looduslike metssigade kõrval võib pool-looduslikel lagedatel kohata ka kodu- ja metssea ristandeid - pool-looduslikud kärsad pool-looduslikel kooslustel :) Nagu öeldud, on sigadel siin hea olla, üle 100 ha ala on suures ulatuses kapitaalselt üles küntud. Minu mure, et seda korraldavad siin ristandid rentnike lahkel kaasabil, on põhjendamatu. Miks? Sellepärast, et need kümme kultuuristatud siga on väga peenel eridieedil. Nimelt on nad välja õpetatud lüpsma kohalikku maaveiste karja. Nii nad siis kärsad taeva poole udara küljes ripuvad. Tuhnimine neile pinget ei paku.

Kodusead plk-l on isegi kooslusele endale vajalikud. Käivad märgistavad oma territooriumi ja tõrjuvad tuhnijad looduslikud suguvennad eemale. Ainult kuldid on teatud perioodiks teretulnud, kui emised neid kangesti ootavad…

Maaveistel on rohusöömise ja sigade toitmise kõrval veel üks tähtis funktsioon. Maaveised hoiavad hundid eemal ja kaitsevad nii alal kappavaid ürgse hobusetõu, konikute esindajaid. Maaveised jooksevad huntidele peale ja trambivad need oma jalge alla. Vastasel juhul oleks konikud huntidele kerge saak. Nagu näiteks tänavugi talvel. Leviva seakatku hirmus pidi ära kolima sead ja koos nendega maaveised. Nüüd on jälle hundid platsis ja värskelt on nende saagiks langenud juba seitse ürghobust. Vist tänu sellele vangerdusele on ka metssead tagasi. Seda ma rääkisin, et kõik on ära tuhnitud. Tundub, et looduslikud elukad on ühisrinde moodustanud – konikud kannatavad, metssead mitte…

Vapper konik

Vapper konik

Aga kirjeldamata on jäänud veel üks peategelane, seekord jällegi looduse poolelt – karu. Mingivahe kasvas kohalik hundikari väga suureks, nii 30-40 pealiseks. Siis kuskil võimukoridorides otsustati, et seda on palju. Suures tuhinas tapeti või siis aeti ära kõik piirkonna hundid. Piiriäärsel alal olid mõistagi suureks abiks lätlased. Nüüd pääses huntide varjust aga karu. Tema himustas maaveiseid. Karul olla veistele lähenemisel oma tehnika. Ta tõuseb tagumistele käppadele ja jookseb nagu inimene. Parajal hetkel viskub veisele turja ja seal nad siis kallistavad. Õnneks on aga konikute kari kõigele vaatamata jõudu kogunud (nad sigivad nii mis hirmus) ja neil on karu võtetele vastumürk – löövad tagumiste jalgadega üles. Karule see ei meeldi. Maaveised kaitsevad konikuid huntide, konikud veiseid karu eest.

Arvatavasti elaksid nad inimese sekkumiseta tasakaalus ja taluksid kujunenud balanssi küllalt hästi. No see seakatk on ka vist suurte farmaatsiatehaste poolt siia sokutatud. Inimeste arstimitega on ennegi seda habrast tasakaalu rikutud. Marutaudi vaktsiini külvamise perioodil läks olukord rebaste ja kährikutega nii hulluks, et alal ei pesitsend mitte üks lind. Kui mujal mandril selle rumaluse vastu võimetud oldi, siis siin käitusid võimuesindajad millegipärast teistmoodi. Nüüd pilluti lennukitelt vaktsiini asemel mürki… Rebasejälgi ei hakka enam silma, tühja sellest. Aga linnud! Tetresid ei ole siinmail viimase 15 aasta jooksul nii arvukalt kohatud kui praegu. Justkui jutu kinnituseks tõusiski puudelatvadest lendu ca 30 tetre (ausõna, nii see oli), nii et taevas must. Tegelikult pidi neid siin ja ümbruse põldudel ringi kolama isegi üle 100 isendi, kujuta ette!

Konikutel on praegu natuke kurb olla, nii üksi, ilma tuttavate notsude ja veisteta. Eks neil oli mind nähes väga hea meel. Loomulikult maitses neile ka autot kattev sool. Viimane meeldis isegi nii väga, et rüseluse käigus sai kannatada auto külgvaate peegel. Aga pole hullu, varsti tulevad konikutele seltsiks ka piisonid ja natuke kaugemas tulevikus ürgveised, tarvad. Eks paistab, kuidas siis need jõujooned looduslike ja kultuurelukate vahel kujunevad.

Konikute keelepesu

Konikute keelepesu

Lisa kommentaar

Email again: