Sobiva jõulukuuse valimise käigus saab lähemalt tutvuda loomade ja lindude talvise eluoluga, näha nende arvukaid jälgi lumes ning lihtsalt hingata sisse värsket pakaselist õhku, varudes tervist edaspidiseks. Ja kuigi pakaselised ja lumised päevad asenduvad mõnikord sulailmaga, nagu meil sageli juhtub, on suurem osa talvest veel ees, nii et teil on aega külma ilu nautida. 

Kui keerata sissetallatud rajalt kõrvale otse metsa, siis on lumesajujärgsetel päevadel raske isegi mõnikümmend meetrit läbi lumehangede kõndida. Hiljuti siin olnud metskitsed peavad aga toiduotsinguil jooksma kilomeetreid sügavas lumes.  

Ja siin puhkas metskits, kes oli lume eelnevalt kõvaks tallanud ja maa sõrgadega kuni samblani paljaks kraapinud.

Veelgi raskem on põdral, kelle raske keha vajub sügavale lumme – selleks, et kas või lühikest maad läbida, tuleb tal kulutada palju jõudu.

Põder ööbib otse hanges, heites sinna pikali ja vajudes sügavale lume sisse, ilma seda kõvaks tallamata, vähendades nii soojakadu – sellises metsavoodis on tal päris mugav. Tema väljaheiteid, mis näevad välja nagu pruunid tammetõrud, võib leida puhkekoha lähedal.

Põder toitub talvel peamiselt lehtpuude okstest ja koorest, koorides seda oma teravate alumiste lõikehammastega alt üles, metsast võib sageli leida tema einestamise jälgi.

Ja siin on hüpanud jänes – kuuskede all on tal hea kiskjate eest varjuda.

Kui tekib kahtlus, kas need siin sügavas lumes on ikka jänese jäljed, siis need ümarad pallid – jänese väljaheited – tema jalajälgede vahel pühivad kõik kahtlused minema – siin oli kindlalt jänes!

Siin on rebane hiirejahil olnud: sellest annavad märku iseloomulikud hiilimisjäljed ja seejärel lumme jäänud nina ja isegi kõrvade jäljed, mis viitavad kindlale autorile.

Ja selle sõrajälgedega raja võisid endast jätta vaid lühijalgsed ja kõhukad metssead: tundub, et siit möödus väike põrsakari.

Ja siin kaevas suure tõenäosusega pasknäär, kes oskab samuti talveks toitu varuda nagu orav, mattes tõrud ja sarapuupähklid lehekihi alla.  

Mõnikord on väikesel metsaalal mitu sahvri väljakaevamise jälge üksteise lähedal: ettenägelik pasknäär „ei pane kõiki mune ühte korvi“, vaid kaitseb oma talvevarusid metsavaraste eest, tehes ühe suure asemel mitu väikest peidukohta lähestikku.

Orav teeb osa peidupaikadest samuti maapinnale lehtede alla või sambla sisse, unustades sageli mõne neist, kuid hea haistmise abil võib ta mõnikord oma peidiku asemel pasknääri oma leida.

Ja nüüd on jõulupuu leitud, maha raiutud, on aeg koju minna ja metsakaunitar ära ehtida. Kuigi ei tahaks seda valget huvitavate lumiste lehekülgedega raamatut sulgeda, peab siiski tagasi pöörduma.

Kuid ebatavalisi pilte leiab lume ja pakase aegu talvel mitte ainult metsas, vaid mõnikord isegi taevas – näiteks sellise ebatavalise optilise nähtuse, mida nimetatakse haloks.  

Päikese, kuu või isegi tänavavalgustite ümber tekib halo teatud atmosfääritingimustes, kui õhus moodustub tohutul hulgal erineva kujuga ja valgusallika suhtes erineva nurga all paiknevaid jääkristalle, mis peegeldavad ja murravad valgust erinevalt.  

Halo vorm ja värvipalett sõltuvad sellest, millised kristallide vormid atmosfääris valitsevad ja nende orientatsioonist näiteks päikese suhtes.

Halo võib olla rohkem või vähem väljendunud, kuid üks selle liikidest, mida nimetatakse parheelia ehk kreeka keeles „valepäike“, on kõige silmatorkavam ja muljetavaldavam. 

Parheeliat täheldatakse sageli siis, kui päike ei ole horisondi kohal väga kõrgel. Haloring pole siis eriti märgatav, kuid mõlemale poole päikest tekivad võrdsele kaugusele kaks eredat vikerkaarevärvilist laiku.  

Seda optilist nähtust seletatakse päikesevalguse murdumise ja peegeldumisega prismaatiliste jääkristallide tohututes kogumites, mis on päikese suhtes teatud nurga all.

Kõigile tuttav vikerkaar tekib samasugusel viisil, kuid valguse murdumise tulemusena veepiiskades või veeaurus, mitte jääkristallides nagu halo puhul. 

Mõnikord võib aga näha täiesti värvitut vikerkaart ja seda isegi talvel! Sellist vikerkaart saab halost eristada nende erineva asukoha järgi taevas: halo ilmub ümber päikese, kui vaatame päikese poole, ja punane värvus on kaare siseküljel, vikerkaart näeme aga siis, kui seisame seljaga päikese poole, ning vaevumärgatav punakas varjund jääb sel juhul kaare välisküljele. 

Tõenäoliselt ilmus see talvine vikerkaar taevasse päikesekiirte murdumise tagajärjel atmosfääri tunginud sooja õhukihti tekkinud väikestel udupiiskadel.

Vaat niisugune ebatavaline tavaline kuusetoomise retk.

Head uut aastat!

Uusi huvitavaid kohtumisi ja vaatlusi metsas ja mujalgi!