Neil päevil saab metsas kuulata uute lindude laulu – esimesena saabunud esinejatega on liitunud uued solistid. Neist kõige kuulsamate – ööbikute – meloodiad kostavad juba toomingapadrikust. 

Vähenõudlikud tulikalised 

Ja kuidas mitte imetleda järjekordseid metsas ja põllul sõbralikult õitsevaid kevadlilli – ülaseid ja nurmenukke. Esialgu sinililledest sinetav metsaalune on nüüdseks kaetud võsaülaste valgete lainetega.  

Kuid juba on algamas ka päikesekarva lillede aeg, kõikjal rõõmustavad silma kollased ülased. 

Mitmesuguseid tulikalisi imetledes ei tohi unustada, et kõik need taimed on lehtedest õiteni mürgised. Seetõttu ongi parem jätta need luhale kasvama.  

Roheline toob tervise 

Mitmed muud lilled ja teised taimed on see-eest aga mitte ainult ilusad, vaid ka tervendavad. Kevadel on meil siin põhjamaal eluliselt oluline kompenseerida päikesevalguse nappust suurema vitamiinikogusega, muuhulgas ka immuunsuse tugevdamiseks. Selleks on mõistlik lisada menüüsse rohkem vitamiinirikast rohelust – rohelist sibulat, peterselli või värsket kapsast.

Tõsi, spetsialistid kinnitavad, et näiteks vitamiin C laguneb üles võetud taimedes üsna kiiresti, seepärast on suur vahe poest toodud või alles üles võetud köögiviljade ja supirohelise vahel. 

Luhal korjatud noortes võilillelehtedes on näiteks nii palju vitamiine, et seda ei saa poest ostetud supirohelisega võrreldagi. Neid lehti võib lisada nii salatisse kui suppi, tõsi, nende kibe maitse ei pruugi kõigile meeldida.  

Kibeduse vähendamiseks soovitan lehti mõnda aega soolvees hoida. Aga veel parem on korjata noori võilillelehti juba enne õitsemise algust – nendes on kibedust palju vähem. Ka võilillejuured on söödavad, neid võib keeta, praadida või valmistada neist kohvijooki. 

Kollane on päikese sümbol 

Teisegi kollase kevadlille lehed sobivad hästi toidulauale. Nurmenukulehed pole üldse kibedad, kuid on samuti vitamiinirikkad ja sobivad hästi salatisse lisamiseks. Nurmenukulehti võib lisada ka suppidele ja hautatud roogadele ning kasutada nagu spinatit.  

Kõige parem on korjata noori lehti enne õitsemise algust – siis on nad õrnemad ja neis on rohkem vitamiine. 

Nurmenuku ilusatest meelõhnalistest õitest saab aga suurepärase vitamiinitee. Õisi võib tee jaoks kasutada nii värskelt kui ka kuivatatult – ühtlase kihina puhtale paberile puistatuna kuivavad need mõne päevaga.  

Metsküüslauk 

Üks kevadistest vitamiiniliidritest on aga loomulikult karulauk – tema on C-vitamiini osas tšempion.  

Karulauku kasutatakse tänu selle omapärasele küüslauguaroomile kulinaarias juba ammustest aegadest – see sobib suurepäraselt salatitesse, mulle aga meeldivad väga pirukad karulaugu-, sibula- ja munatäidisega. Koos kõrvitsaseemnete või seedripähklite ja oliiviõliga sobib karulauk ideaalselt pesto valmistamiseks. 

Lisaks sellele karulauku hapendatakse, marineeritakse ja kasutatakse maitsestamiseks suppide ja muude roogade juures. 

Karulauku varudes pidage meeles, et ta kuulub kaitsealuste liikide hulka ja teda võib looduses korjata ainult oma tarbeks (mitte müümiseks) ja kogustes, mis ei ohusta liigi säilimist konkreetses kasvukohas. 

Miks sai põdrakanepist Ivani tee 

Veel üks suurepärane paljude kasulike omadustega taim on ahtalehine põdrakanep, mida vene keeles kutsutakse ka Ivani teeks (иван-чай). Legendi kohaselt elas ühes külas bravuurikas noormees nimega Ivan, kellele meeldis hästi riietuda. Sageli rõivastus ta punasesse särki, nii et kõik nägid ta tulekut juba kaugelt. Aasal jalutav Ivan ei saanud selle metsiku roheluse keskel märkamata jääda – just nagu põdrakanepki. Siit tuligi taime rahvapärane nimi vene keeles. 

XVII sajandi keskpaigani ravisid tervendajad selle taimega peavalu ja põletikke. Põdrakanepi kuivatatud ja peenestatud juuri lisati leivajahu hulka. Nii sai leib veidi magusama maitse ja kasulikud lisaomadused. 

Põdrakanepi noored lehed sarnanevad maitse poolest salatiga, seepärast on rahvasuu seda taime vene keeles ka karjaste õunaks kutsunud. Taime sarnasus pajulehtedega andis talle veel ühe nime – pajulill. 

Põdrakanepi noored võrsed on vitamiinirikkad, neid võib toidu hulgas kasutada nii värskelt kui töödeldult. 

Värsked põdrakanepivõrsed meenutavad maitse poolest noort porgandit. Põdrakanepi võrsetest valmistatud toitude retseptid sarnanevad sparglitoitude retseptidega, ka nende maitsed on väga sarnased. Näiteks võib noori võrseid praadida omletis või hautada väikses koguses soolvees.  

Kui aga põdrakanep õitseb ... aga see on juba üks teine lugu. 

Söödav tüütu umbrohi 

Naat on suurema osa aednike jaoks tuntud agressiivne umbrohi, mis on rikas mitmesuguste vitamiinide ja mineraalainete poolest. Seda taime kasutatakse kulinaarias äärmiselt mitmekesiselt.  

Naadi noored lehed ja leherootsud sobivad nii värsketesse salatitesse kui rohelistesse suppidesse, need mitmekesistavad hautatud toite, kuid neid võib ka talveks hapendada nagu kapsast.  

Muide, kõige nooremad naadilehed sobivad ka pesto valmistamiseks – nagu karulaukki. 

Iidsetest aegadest on söödava taimena tuntud ka nõges, tema noored lehed on samuti väga vitamiinirikkad.  

Nõgest kasutatakse kulinaarias nii värskelt kui kuumutatult, see taim sobib väga hästi maitsestama nii suppe kui küpsetisi ja muid toite. 

Nii nõgeseid kui teisigi metsikuid taimi korjates tasub olla ettevaatlik – nõgesel on mõned austajad, kes tema varjus meeleldi puhkavad, kuid kellest on parem eemale hoida.  

Rästikutel algas nüüd kõige aktiivsem aeg. 

Olgu või hobuse oma – söödav ikkagi 

Nõgesel pole tugevat maitset, aga ta sobib väga hästi kokku oblikaga.

Ühte looduslikest oblikatest kutsutakse hobuoblikaks.  

Inimesed reageerivad sageli selle peale, et tegemist on hobusega seotud nimetusega, ja peavad seepärast taime mittesöödavaks. Tegelikult on siiski tegemist tunnustatud kulinaarse taimega. Hobuoblika lehtedest valmistatakse suppi, neid kasutatakse ka pirukatäidisena. 

Eriti populaarne on hobuoblikas Kaukaasia köögis, kuid seal lehed kõigepealt fermenteeritakse ja kuivatatakse, misjärel need saavad väga omapärase maitse.  

Käokapsas

Neil päevil õitseb juba kõikjal jänesekapsas – metsataim, mida rahvas kutsub ka käokapsaks. Jänesekapsa õrnad lehed sisaldavad väga palju mitmesuguseid happeid – oblikhapet, õunhapet, askorbiinhapet ja teisi, mis annavadki talle omapärase hapuka maitse.  

Noori jänesekapsalehti võib lisada salatitesse, teha neist janu kustutavaid jooke. Seejuures ei maksa panna salatisse liiga palju jänesekapsast – suures koguses on ta veidi mürgine.  

Kevadises metsas kasvab veel palju kasulikke ja söödavaid lilli ja muid taimi, neid kõiki ühes kirjatükis kirjeldada ei jõuagi.  

Ja nagu alati, tasub meeles pidada, et metsikuid taimi korjates ja toiduks kasutades tuleb olla ettevaatlik – ärge korjake tundmatuid taimi ja tundke oma organismi eripärasid: mõned metsataimedes sisalduvad ained võivad osadel inimestel tekitada allergilise reaktsiooni. Paljude taimede raviomadustest aga teavad pajatada spetsialistid ja Google.  

Ja siiski ei maksa unustada taimi, mida meie esivanemad on sajandeid aktiivselt kasutanud nii ravimite kui toiduna, ega keelduda elavatest vitamiinidest, mis kasvavad meil otse jalge ees.