RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
28. september, 2021

Punetab pihlapuu…

Rahvauskumused kinnitavad, et sel puul olevat maagilised võimed. Pihlakas arendavat tundlikkust, ettenägemisannet, olevat erakordselt kõrge energiatasemega, suutvat kontrollida ja kaitsta kogu metsa.

Rahvas armastab pihlakat niisama palju kui kaske. Temast räägitakse legende, kirjutatakse laule ja luuletusi. Pihlakaokstest valmistatakse amulette.

Harilik pihlakas (ld k Sorbus aucuparia L.)

Keltidel on sõna sor ehk kibe, aucupari tähendab aga ladina keeles „linde püüdma“. Ilmselt on see seotud pihlamarju söövate lindude püüdmisega. Vene keeles on pihlaka nimetus tekkinud teistsugustest seostest. Eredad pihlakamarjad on otsekui tedretähed, vanaslaavi keeles on aga sõna rjab, mis tähendab tähnilist. Eesti keeles kutsutakse pihlakat veel nimega pihelgas, pihlak, pihl ja pihlapuu.

Mäletan lapsepõlvest paljusid pihlakast kõnelevaid laule, sest üheski täiskasvanute pidulauas ei jäänud need laulmata. Jah, oli kunagi niisugune komme – peolauas üheskoos laulda. Niisuguseid laule nimetati ka joogilauludeks. Proovisin ette kujutada, kuidas praegu laua taga üheskoos näiteks räppi lauldaks. Prrr...

Aga minu esimene tutvus pihlaka, täpsemalt, tema marjadega, sai teoks, kui ma ei eksi, siis, kui olin kolme-nelja-aastane. (Oh seda väikelaste kangekaelset soovi kõike proovida, kõike suhu toppida, eriti keelatud vilju.) „Ptüi, kui kibe!“ – nii hindasin ma tookord nende väikeste punaste marjade maitset ja jätsin pikaks ajaks maha nende degusteerimise ja kasutamise. Uue katse tegin palju aastaid hiljem, aga siis oli pihlakas juba kõigest üks komponent tõenäoliselt kõigile tuntud nastoikas „Pihlakas konjakis“. Ei saa öelda, et see jook oleks midagi erilist, kuid pihlaka maitseomadustest hakkasin siiski rohkem lugu pidama. Hiljem sain pihlakat proovida ka muudes olekutes ja kooslustes: õuna-pihlakakeedis, pihlakakompvekid, pihlakatee ja isegi pihlakakali. Selgus, et need olid täiesti maitsmist väärt. On vaid tähtis, et kasutatavad marjad oleksid täiesti küpsed ega oleks enam kibedad. Niisuguseks muutuvad pihlakamarjad pärast esimest öökülma, see kõrvaldab nendes sisalduvast sorbiinhappest tuleneva kibeduse.

Reeglina on sellel puul mitu tüve ja mõnikord näeb ta välja nagu põõsas. Õitseb mai lõpust kuni juuni alguseni. Kasvab mitmesugust tüüpi metsades, jõgede kallastel, teede ääres ja metsaservades.

Muide, praeguseks on teada umbes sada pihlakaliiki ja palju hübriidvorme, näiteks hübriid õunapuuga, pirnipuuga, viirpuuga, samuti on mitmeid sorte (nt ’Nevežinskaja’, ’Sorbinka’), millel on magus maitse juba enne öökülmasid. Muide, pihlakas on pakasekindel ja 45-kraadine külm ei tee talle midagi.

Pihlakaõisi tolmeldavad putukad, kuid pihlakas suudab ka ise tolmelda. Pihlakas on hea meetaim. Pihlakamesi on aromaatne ja ravitoimega, värvuselt punaka varjundiga.

Vanal ajal arvati, et pihlakas ravib haigusi ja tõrjub kurja, talle omistati imelisi võimeid. Mis puutub pihlakamarjade raviomadustesse, siis siin olid meie esivanemad täiesti õigel teel – nüüdisaegsed uurimused on lisaks pihlaka ravitoime kinnitamisele koguni laiendanud nende hädade nimekirja, mille vastu ta aitab. Pihlakamarjad sisaldavad palju vitamiine, tõrjuvad skorbuuti, neil on kootavad, sappi ja uriini väljutavad, lahtistavad, verejooksu peatavad ja higistamist soodustavad omadused. Samuti kasutatakse neid arütmia, südamepuudulikkuse, ateroskleroosi, hüpertooniatõve, hemorroidide, skrofuloosi, düsenteeria, kopsuhaiguste ja reuma ravimiseks. Marjades sisalduv sorbiit alandab maksa rasvasisaldust ja vere kolesteroolisisaldust. Ja sellega nende haiguste nimekiri veel ei ammendu, mida pihlakamarjadega ravida saab. Kõigi üleslugemiseks pole lihtsalt ruumi. Seejuures on lisaks marjadele kasulikud ka lehed, mis eraldavad näiteks fütontsiide – lenduvaid aineid, mis tapavad baktereid. Iga jahimees teab, et tasub vaid panna pihlakaoks koos lehtedega 2–3 tunniks soost võetud vee nõusse ja see vesi muutub joogikõlblikuks ilma eelneva keetmiseta.

Pihlakas võib mõnikord kasvada kahekümne meetri kõrguseks, tüve läbimõõt võib olla aga kuni 30–40 sentimeetrit. Pihlapuu eluiga on kuni 200 aastat. See foto on tehtud septembris 2021. Nagu näete, on tänavu rikkalik saak. Metsaelanikel on, mida süüa, nii lindudel – rästastel, leevikestel, siidisabadel, tetredel, metsistel ja püüdel –, kui pisi-imetajatel – hiirtel ja oravatel –, aga ka suurtel sõralistel. Meelsasti majustavad pihlamarjadega ka mägrad ja rebased. Mis aga puutub karusse, siis tema on pihlakate alal tõeline asjatundja.

Vanarahval on üks kummaline soovitus, kuidas pihlakaga unetuse vastu võiks võidelda: tuleb lihtsalt võtta pihlakaoks ja joonistada sellega enda ümber ring.

Teiseks, kuna arvati, et pihlakas ajab välja kurje vaime, siis kaunistati talve tulles maja kõik aknad nende marjade kobaratega. Nagu te teate, on internetiavarustes neidsamu „kurje vaime“ lausa mõõtmatult palju. Huvitav, kui ma nii eksperimendi mõttes igaks juhuks monitori külge pihlakobarad riputaksin, äkki see aitaks? Kas keegi sooviks koos minuga eksperimenteerida?

Vene rahvakalendris on 23. septembril sügisene peeterpaulipäev, mis on ühtaegu seotud ka pihlapuuga. Sellest päevast alates hakati vanal ajal pihlakaid ületalve hoidmiseks varuma. Öeldi, et suvisel peetripäeval süüakse maasikaid, sügisesel aga pihlakaid.

Pihlakaga on seotud palju rahvalikke ennustusi:

Rikkalik pihlakasaak ennustab niisket sügist ja külma talve.
Kui ukse ees kasvab pihlakas, siis on majas küllus.
Рihlakas akna all kaitseb kadeduse eest.
Aias, kus kasvab pihlakas, on alati hea saak.
Kolm pihlakat maja ümber kaitsevad tulekahju eest.

Ja lõpuks pihlaka poeetiline kirjeldus Sergei Jessenini unustamatutes luuleridades:

„Ei kahetse ma tühjajooksnud aastaid,
ei murtud õisi hingesirelilt.
Lõõm pihlakobaraid küll aias laastab,
kuid kedagi ei soojenda see pilt.

Tean – pihl veel pärast tuldki elu peidab
ja rohtu kolletus ei hukuta.
Just nagu puu, mis lehti ära heidab,
ma tasa nukraid sõnu kukutan.“

/„Laul lõppenud on kuldses sügissalus…“, Sergei Jessenin, 1924. Tõlkinud Artur Alliksaar/

Kõike head, austatud lugejad! Koguge talveks pihlamarju, need aitavad tervist tugevdada, rõõmustavad teid talvel maitsvate ja aromaatsete jookide ja maiuspaladega ning, kes teab, kaitsevad ehk isegi igasuguse kurja eest.

Теkst ja fotod: Anatoli Tarassov

Lisa kommentaar

Email again: