RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
25. september, 2021

Praktika RMK looduskaitseosakonnas

Teksti ja fotode autor: Carmen Kilvits

Olen Eesti Maaülikooli keskkonnakorralduse ja -poliitika magistrant ning läbisin kahe nädalase praktika RMK looduskaitseosakonnas Põhja-Eesti looduskaitsespetsialisti Leevi Krumm juhendamisel. RMK looduskaitseosakonnaga on mul tegelikult kokkupuude juba varasemast. Paar aastat tagasi käisin bakalaureuseõppe ajal samuti erialapraktikal RMK-s. Valisin looduskaitseosakonna uuesti üheks oma praktikakohaks, kuna jäin eelmine kord oma praktikaga väga rahule – see oli sisutihe ja põnev ning silmaringi avardav. Lisaks meeldib mulle, et RMK looduskaitsespetsialisti töö hõlmab väga suures mahus välitöid, mis polegi enam keskkonnavaldkonnas nii tavapärane, kuna sageli tehakse tööd kaugseireandmetega kontorist.

Üks oluline osa praktikast olid välitööd soode veerežiimi taastamisaladel. RMK looduskaitseosakonnal on üle Eesti päris palju erinevas järgus soode veerežiimi taastamistöid, mille käigus suleti/suletakse kunagi kuivendamise eesmärgil rajatud kraavid pinnaspaisudega, et veetase saaks soos taas maapinna lähedale tõusta ning soos taastuksid ja jätkuksid sookooslusele omased protsessid ja peatuks lagesoode metsastumine ja degradeerumine.

Endla LKA soode taastamisalal kõdusookuusiku hääbumine endisel madalsoometsa alal


Oma praktika ajal käisin välitöödel näiteks Paraspõllu madalsoos, kus praegu just taastamistööd käivad. Eelmisel erialapraktikal RMK-s külastasin sama ala kui tööd polnud veel alanud ja osalesin Paraspõllu madalsoo taastamistööde avalikustamise koosolekul, tänu millele olin juba varasemalt kursis Paraspõllu projektiga.

Paraspõllu madalsoo freesimisala enne taastamistöid (2019)

Niiviisi pakkuski praktika läbimine samas kohas „vau-efekti“ taaskohtumisel projektidega, millega eelmisel praktikal kokku puutusin. Rõõm oli näha, kuidas tol ajal räägitud visioon nüüd päriselt teoks saab. Paraspõllu madalsoos on erinevad katsealad ka TLÜ teadlastel, kes uurivad, kuidas ja kas erinevad praktikad aitavad madalsoo taimestikul taastuda. Nimelt soovitakse vaadelda madalsoo taimestiku taastumist erinevatel aladel:

  1. taastatud lagesoo ala, kus viidi läbi mätaste ja kändude freesimine;
  2. taastatud lagesoo ala, kus mättad jäeti alles.
Meie käisime Paraspõllul kontrollimas mätaste freesimise tööd, et näha, kas mätastik ja kännud on piisavalt madalaks freesitud.

Freesitud mättad (pokud) Paraspõllu madalsoos 

Selgus, et alal tuleb siiski teha kordusfreesimine, sest muidu jääb tarna risoom ellu ja järgmisel aastal on mätas lihtsalt madalam, aga taastub kiiresti samasuguseks nagu enne freesimist.


Taastamistööd käivad praegu ka Visja madalsoo alal, mis võrreldes Paraspõllu madalsooga on oluliselt halvemas seisus. Visja madalsoos on rajatud ulatuslik kraavivõrgustik ning suurem osa alast on vaguistutuse meetodil metsastatud ning seda üsna edukalt, kuna madalsoole omastest liikidest pole metsastatud alal enam märkigi. Lisaks rajatud kraavidele toimib ka vagude vaheline nõgu nagu kraav, mis juhib vee alalt ära otse kuivenduskraavi. Ometi otsustati selle ala puhul proovida taastamist, et näha, kas ja kui palju veerežiimi taastamine võimaldab niivõrd kehvas seisus oleval alal sookoosluse taastumist.

Raietööd Visja taastamisala vaguistutusalal


Kolmas madalsoo, kus käisin välitöödel paise kontrollimas, oli Kallissaare madalsoo. Tegemist on nõrglubja-allikasooga, mis on üks enim ohustatud sootüüpe maailmas. Antud taastamisalal oli võimalik näha taastumist vahetult pärast taastamistöid. Kallissaare madalsoo, mille pindala on olnud 450 ha on tugevalt mõjutatud kuivenduse ja metsastamise poolt ning tänaseks on madalsoo pindalaks vaid ligikaudu 50 ha. Kogu säilinud sooala ning selle degradeerunud servad on tänaseks arvatud Saarjõe maastikukaitseala koosseisu (kokku 70 ha suuruse alana). Kuna säilinud soo servadesse on rajatud majandusmetsad, siis ei saa sulgeda taastamisala ja kaitseala piiril asuvaid kraave, kuigi minu arvates võiks niivõrd ohustatud sootüübi osas võimaldada taastamist ka majandusmetsa arvelt ehk väljaspool kaitseala.

Pinnaspaisudga suletud kraav Kallissaare madalsoos

  Selgelt nähtavad istutusvaod Kallisaare madalsoo metsastatud alal

  Nõrglubjaallikas Kallissaare madalsoos


Praktika ajal külastasin ka Rammu ja Mohni saart, kus Keskkonnaamet viib riigimaadel (mida haldab RMK) ellu CoastNet LIFE projekti tegevusi, mille käigus taastatakse Läänemere rannikuelupaiku (nii luiteelupaiku, kadastikke, nõmmesid kui ka rannaniite jpm).

Kukemarjaga luiteelupaiga taastamisala Mohni saarel

Minu ülesandeks oli nendel välitöödel märgistada tööalapiire ning üksikuid puid, mida alles jätta. Luiteelupaigad peavad püsima küllaltki lagedad, sest muidu tekib okastest niivõrd paks huumuskiht, et seal hakkavad kasvama taimed, mis pole luiteelupaigale omased. Karjatamise vähenemise tulemusena hakkavad, aga seni loomade poolt lagedana hoitud poollooduslikud kooslused (PLK) ja avatud luiteelupaigad kinni kasvama ning seetõttu vajavad sellised kooslused taastamist ja kaitset.

Mohni saarel tutvusime ka invasiivse võõrliigi kurdlehise kibuvitsa laialdase levikuga, millest on väga raske vabaneda, kuid mis samuti ohustab luiteelupaiku. Teine invasiivne võõrliik, millega praktika ajal kokku puutusin oli suur läätspuu, mida kaardistasime juhendajaga Alutaguse rahvuspargis Kurtna järvestiku piirkonnas.

Kurdlehine kibuvits luiteelupaiku ja laudteed hõivamas


Praktikal tõdesin, et inimestel on äärmiselt raske mõista lagedate koosluste taastamise ja võõrliikide tõrjumise vajadust, eriti kui on tegemist liikidega, mida on „ilus vaadata“ või kooslustega/vaadetega, millega ollakse oma eluajal harjunud, st. mis on muutunud normaalsuseks. Ning paraku tuleb tunnistada, et kui satud nägema äsja teostatud looduskaitsetöid, siis vaatepilt pole alati silmale ilus, kuid see ei olegi tööde eesmärk! Taastatud paikade ilu saab ja tuleks hinnata alles mõne aja pärast, kui on alanud taastumisprotsessid ning on näha esimesi märke elurikkuse taastumisest ja naasmisest ammu unustatud elupaika!

Üks ring sai täis – praktika viimane lõuna Endla LKA-l, kus kaks aastat tagasi käisin oma esimestel välitöödel (NB! siis oli see suletud kraav veel tumepruun turbaväli!)


Taaskord jõudis siia blogisse vaid killuke nendest teadmistest ja kogemustest, mida praktika RMK looduskaitseosakonnas mulle pakkus. Tänan väga oma juhendajat Leevi Krummi mulle pühendatud aja ja õpetuste eest! Uute kohtumisteni!


Lisa kommentaar

Email again: