Põldmarjaaeg!
Just nüüd kui suvekuum on ruumi tegemas ajakohasematele varasügisestele tuuleiilidele ja vihmasagaratele, on parim aeg minna noppida neid päikesest mustjas-siniseks küpsetatud marju põllu- või matkarajaveerest
Põldmari ehk põldmurakas (Rubus caesius) on välimuselt musta või tumesinist vaarikat meenutav hallika vahakirmega mari, mis tegelikult ei olegi mari – nii põldmarja, muraka kui ka vaarika vili on koguluuvili, kus iga koguvilja terakese sees on luu, umbes nagu kirsis või ploomis.
Eestis on põldmari massiliselt levinud üksnes läänepoolses Eestis, kus võib mõnes lubjarikkas soodsas kasvukohas moodustada läbimatuid torkivaid patsikuid. Korjajatele üsna ebameeldivate ogadega on lahkelt üle külvatud pea terve 50 cm kuni 1,5 m kõrgune taim.
Põldmari võib varjus ka vaarika moodi püsti kasvada, Läänemaal näeb seda nt Saunja või Saare matkaraja kõrval kasvavate isendite puhul, kuid tavaliselt looklevad taime võrsed maapinna lähedal, kus tipust juurduvad. Kui siis pahaaimamatu korjaja koib sellise silmuse taha sattub, siis paneb põldmari talle armutult jala taha.
Üldiselt süüa sünnib põldmari hästi, kuigi meie kultuuriruumis pole teda kunagi nii kõrgelt hinnatud kui teisi roosõielisi muraka perekonnast. aga Lõuna-Euroopas osatakse põldmarjahoidistest väga lugu pidada.
Ei tea miks see nii on, et vaarikat ja murakat on mustast põllumarjast paremaks peetud, ehk on asi põldmarja hapumas maitses, tüütuvõitu korjamises või väheldases levikus.
Tegelikult on põldmari kulinaarselt väga väärtuslik toormaterjal, mis kuumtöötlemisel avaldab oma parimad maitseomadused. Samuti sisaldab põldmari palju makro- ja mikroelemente nagu kaalium, magneesium, naatrium, kaltsium, raud, fosfor, nikkel, vask jne, orgaanilisi happeid, vitamiine A, C, P, E, B2, B1, looduslikke antibiootikume, kiudaineid ja aminohappeid.
Ravimtaimena on tuntud kõik põldmarja jupid – lehed ja õied noorte võrsetega, juured, marjad värskelt, kuivatatult, hoidistatult. Meie kliimas on vitamiini- ja mineraalirohket taime kasutatud seespidiselt peamiselt erinevate külmetus- ja gastroenteroloogiliste haiguste ravis ning välispidiselt nahatõbede tohterdamiseks.
Ega selle kõige peale muud ei oska soovidagi, kui mari ämbrisse!
