RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
06. oktoober, 2022

Pihkane liimik: lihtsalt söögiseen

Saame tuttavaks: pihkane liimik

Tänavune aasta pole seenelistele kerge. Kui jätta pannile sobivate seente nimekirjast välja kukeseened, pilvikud ja juulikuised napid kõivu-kivipuravike lained, kusjuures peaaegu kõik ussitanud, siis polnud seenelistel sel suvel ja kuni septembri keskpaigani metsas suurt midagi teha. Vaid üks seen hoidis taset, ilmudes, tõsi küll, väikese hilinemisega, kuid see-eest ohtralt ja peaaegu kõikjale. Ma nimetan maa-aluse kuningriigi ja minu kirjutise tänase kangelase vähimagi kõhkluseta selle hooaja tähtsaimaks seeneks!

Pihkane liimik (Gomphidius glutinosus)

Klassifikatsioonis kuulub pihkane liimik puravikulaadsete seltsi, sinna kuuluvad näiteks ka laiemale avalikkusele tuntud kuninglikud kivipuravikud, samuti haavapuravikud ja kasepuravikud, ent ometi pole see seen paljudele tuttav ning enamasti pihkast liimikut lihtsalt ignoreeritakse. Sellel on oma põhjused – limane ja kleepuv müts tundub kuidagi eemaletõukav. Teiste seentega ühte korvi sattudes määrib liimik kõik täielikult, pealegi on liimiku viljaliha üsna habras nagu pilvikutelgi, mis raskendab tema säilitamist transportimise ajal. Aga ega selle seenega kõik ka nii hullusti ole.

Tavaliselt leidub seda seent juuli keskpaigast oktoobri lõpuni. Eelistab okasmetsi ja kuusesegametsi, samblast pinnast, põõsastikke.

Seen on söödav. See on kindel. Pärast limase kesta kübaralt ja lima jalalt eemaldamist ning viitteist minutit keetmist seen tumeneb, kuid ei kaota oma maitset ja sobib igasugusteks kulinaarseteks naudinguteks. Kui soovite – soolake, kui soovite – marineerige, kui soovite – praadige ja isegi kuivatage. Maitse on mõnevõrra omapärane, hapukas.

Kübara pinnal on limane kate, eoslehed on algul valkjad, seejärel hallid.

Seenejala hele liha on paksu limase rõngaga, alus erekollane

Männiliimik (Chroogomphus rutilus), pihkase liimiku „sugulane“, kasvab männipuude all. Jala värvus võib olla punakas või telliskivipunane. Kübar on läikiv, sile, punakaspruun kollaka või halli varjundiga. Söödav. Valmisroogades muutub purpurseks.

Pihkasel liimikul on oma austajad ja on ka neid, kellele see seen muljet ei avalda.

Kuulus Soome seenespetsialist Mauri Korhonen räägib sellest seenest järgmist: „Pihkane liiimik on hea söögiseen. Sellel on head maitseomadused praetud ja hautatud roogades, seen sobib ka konserveerimiseks.“

/Mauri Korhoneni raamatust „100 seent“/

Kirjanik Vladimir Solouhhin kirjutab liimikust oma raamatus „Kolmas jaht“:

„Kui sain teada, et pihkane liimik on söödav, otsustasin seda muidugi värskelt ehk praetult proovida. Peab ütlema, et ehk on inimestel õigus, kui nad selle seene korjamata jätavad. Temas pole midagi erilist. Ei lõhna ega maitset. Hamba all pole see seen ka eriti meeldiv, liiga pehme ja õline. Segasime seda pannil teiste seentega, siis kadus ta kõigi teiste hulka ära, ilma et oleks nende seast eristunud. Kord praadisime seda seent küüslauk-nööbikuga, millest tuleb juttu allpool, ning kui liimik sai sellelt seenelt tugeva aroomi ja maitse, muutus ta ka ise maitsvaks ja lõhnavaks. Ühesõnaga, seen nagu seen. Metsas on liimikust paremaid seeni, aga kui muid seeni parasjagu pole, võib ka liimikuid korjata. Tõenäoliselt saab liimikut kuivatada, kuid me pole seda proovinud.

Sel sügisel noorte kuusepuude all seeni korjates märkasin, et liimikutel on väga sageli oravate hambajälgi, sealsamas kõrval kasvavatel puravikel ja kuuseriisikatel aga mitte. Niisiis, mõtlesin, et oravad eelistavad millegipärast liimikut. Ehk on selles midagi oravale vajalikku ja kasulikku. Mingid vitamiinid ja ained. Võib-olla on see oravate ravim, umbes nagu kärbseseen põdrale. Orav muidugi teab meist paremini, mida närida, ja pärast seda mu austus liimiku vastu suurenes mõnevõrra.“

Kokkuvõtteks: kuulus mükoloog Mihhail Višnevski väidab, et liimikus on umbes kümme korda rohkem antibiootikume ja valku kui kivipuravikes!

Huvitav pilt – tavaliselt meeldib kivipuravikule kasvada koos punase kärbseseenega, aga sellel pildil on platsis hoopis pihkane liimik ja tundub, et nad saavad hästi läbi. Nende liit on kaunis!

Seega on pilt järgmine: mõned kõnnivad sellest seenest mööda, mõni arvab, et teiste seente puudumisel võib ka liimikuid korjata, mõned aga korjavad seda seent sihikindlalt ja räägivad temast isegi vaimustunult.

Kuidas käituda – otsustage ise.

Muide, seenehooaeg jätkub. Edu kõigile!

Lisa kommentaar

Email again: