Ei tohi unustada, kes on metsas külaline ja kes metsarikkusi kaitsev peremees, kellega tuleb olla viisakas ja osata läbi rääkida ning kui seda ei tehta, siis võib tühjade kätega koju naasta (või mõnikord isegi eksida).

Need metsa peremehed – arvukad metsavaimud – võivad riietuda erinevatesse kostüümidesse ja kohe ei taipagi alati, kas nad teevad nalja või on tõsised. Kuid läbi rääkida on nendega kindlasti tarvis.

Kui oled viisakas ja lepid kokku, siis korjad korvid seeni ja marju täis, ning kui metsavaimu ka tänad, siis ta ehk lisab sinu saagile lisaks marjadele ja seentele veel mõne metsaboonuse.

Näiteks näitab teed mõne erilise metsalagendiku või rabani, kus sel ajal õitseb üks meie kaunitest orhideedest.

Eestis kasvab looduses 39 liiki ja alamliiki orhideesid, kõik nad on väga erinevad – mõni neist on tavalisem, mõni haruldasem, ent nad kõik on kaitse all, kuid keegi ei keela neid imetleda, isegi mitte metsavaimud.

Meie riigis ühe levinuma orhidee, vööthuul-sõrmkäpa näitel näeb, kui mitmekesine võib looduses olla isegi ühe orhideeliigi õite värvus.

Esialgu võib tunduda, et kogu õitsevate sõrmkäppade kobar metsalagendikul koosneb ühesugustest õitest, kuid pärast hoolikat uurimist selgub, et pealtnäha ühesuguste lillede hulgas on ka heledamaid või tumedamaid toone.

Sellist tooni vööthuul-sõrmkäppa kohtab kõige sagedamini.

Näiteks võib kohata üksikud eksemplare, mille heledatel kroonlehtedel on eriti ere ja selge purpurne varjund.

Aga need võivad olla ka täiesti värvitud ja vaevumärgatava mustriga, sellised on albinootilised sõrmkäpad.

Kindlasti kohtab sirelililla või helepurpurse varjundiga lilli, mille kroonlehtedel on jooneline muster.

Veel üks albinootiline vööthuul-sõrmkäpp.

Arvestades vööthuul-sõrmkäpa värvivarjundite ja kroonlehemustrite mitmekesisust, ei ole sõrmkäppade eri liikide määramine looduses lihtne, näiteks võib neid kergesti segi ajada selle kuradi-sõrmkäpaga, mis on täiesti teine liik.

Neil päevil pole rabas kuigi palju õisi ja seetõttu askeldavad putukad arvukate ja erksavärviliste sõrmkäppade ümber.

Kimalased ja liblikad koguvad nende õitelt nektarit ja õietolmu.

Teisele õiele istus liblikas, kuid millegipärast tundub ta kuidagi elutu. Tähelepanelikult vaadates võib liblika kõrval näha õie pungas varitsevat ämblikku, kes põimib jalad ümber liblika keha.

See on krabiämblik, kes ei koo võrke, vaid varitseb saaki, peites end õitesse. Emaskrabiämblikud võivad isegi värvi muuta, võttes üle õie tooni, et muutuda putukatele täiesti nähtamatuks.

Krabiämblik jahib õitele sattuvaid putukaid, nagu mesilased, liblikad või väikesed mardikad. Muretu putukas maandub lillele nektarit otsima ning teda ründab varitsusest ämblik, haarates saagist esijalgadega ja hammustades peapiirkonda, muutes ta niiviisi liikumatuks.

Esimese varitsuspaiga lähedal on teine jahimees koos tabatud saagiga.

Ja siin on veel üks saagiga jahimees: seekord püüdis ämblik suure öölase. Ilmselt käib siin lagendikul tõeline jaht!

Nagu näha, on ämblikud valinud väga eduka taktika – seda kinnitab püütud saagi kogus. Ja kuigi lilled pole selles süüdi, said neist tahtmatult jahis osalejad, nad olid liblikatele peibutiseks.

Siinsamas ohakaõitel peab jahti veel üks krabiämblik, ta on ründamas kilplutikat.

Ja seal kõrval sikutab teine krabiämblik oma peidupaika kinnipüütud mardikavastset.

Head jahimehed need krabiämblikud!

Olles korjanud ohtralt marju ja seeni, lisaks imetlenud õitsvaid orhideesid ja uudistanud kavalaid ämblikest jahimehi, tänagem metsavaimu nende tasuta materiaalsete ja emotsionaalsete metsakingituste eest.

Nemad aga lehvitavad meile hüvastijätuks: „Tulge jälle!“