RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
22. mai, 2020

Nõukogude imetehnika Eesti metsades


Tekst: Ain Kütt, RMK Sagadi metsakeskuse muuseumi juht
Fotod: RMK Sagadi metsakeskuse muuseum


Viimasel ajal on Eestis üha häälekamalt hakanud sõna võtma survegrupid, kes soovivad metsamajandamise piiramist. Tuues argumentidena välja erinevaid põhjendusi, on nende hulgast jäänud kõrvu väide, et sellise raskusega masinaid, nagu on tänapäevased harvesterid, pole siinmail kunagi nähtud ja nende tekitatav kahju on midagi enneolematut. Selle taustal oleks paslik heita pilk korraks aastakümnete taha ning vaadelda mõningaid masinaid, mis sotsialismi viljastavates tingimustes meie metsades ringi müttasid.

Sõjaväetehnikast metsamasinaks

Kogu masinatööstus Nõukogude Liidus oli juba Stalini ajast allutatud eeskätt sõjatööstuskompleksi vajadustele. Erandiks polnud ka metsamasinad, mis konstrueeritigi lähtuvalt sõjaväe vajadustest, et neid oleks võimalus kasutada ka armee tarbeks. Eriti puudutas see roomikutel liikuvaid masinaid, mille alusvankrid ühtisid sõjaväe roomiksõidukite omadega. Riigi mõtteviisi arvestades oli see igati loomulik. Maailma kõige rahuarmastavam riik polnud valmis selleks, et tsiviilkäibeks tarvilikke sõidukeid eraldi välja mõtlema ja konstrueerima hakata.

Pärast teist maailmasõda puudus Nõukogude Liidus spetsiaalne metsamajanduses rakendatav liikurtehnika, kogu senine traktoritoodang oli konstrueeritud põllumajanduse huvidest lähtuvalt. 1947. aastal algas suur stalinlik looduse ümberkujundamise kampaania, mis puudutas otseselt ka riigi Euroopa osa metsi. Plaani eeskujulikuks elluviimiseks oli vaja aga tehnikat. Probleemi lahendamine usaldati sõjaaegsele tankitööstuse rahvakomissarile Josef Kotinile, kes oli suurte kogemustega tankikonstruktor. Muuseas oli tema projekteerimislaualt tulnud venelaste võimsaim rasketank ИС-2 „Jossif Stalin“, mis sakslastele palju peavalu ja pahandust põhjustas.

Uus loodav metsatraktor sai nimeks KT-12 ehk Kirovi tehase roomiktraktor nr 12. Nii ameeriklased kui ka venelased kasutasid üsna laialdaselt võitjatena nende kätte sattunud Saksa tehnoloogiat ning KT-12 oli üks näide neist. Kotin konstrueeris uue traktori sakslaste idarinde jaoks loodud roomikutega transpordiveoki Raupenschlepper Ost alusvankrile ning lisas omalt poolt vineerkabiini ja transpordiplaadi ühes vintsiga. Nõukogude Liidu esimest metsakokkuveo traktorit vedas edasi veoautolt ZIS-21 laenatud puugaasi küttel töötav mootor. Esimene partii uusi K-12 traktoreid valmis 1948. aastal, kokku toodeti kolme aasta jooksul enam kui 13 000 masinat.

KT-12 jõuab täistüvede koormaga estakaadile. Traktori kabiini taga on näha puugaasigeneraator.

Raskuses peitub jõud

Peab nentima, et KT-12 ei õigustanud talle pandud ootusi. 36-hobujõuline gaasimootor osutus selgelt ebapiisavaks ja vähetöökindlaks, suuri probleeme oli viiekäigulise käigukastiga, mis pidevalt kinni kiilus. Kokkuvõttes seisid masinad rohkem remondis kui tegid tööd. Kõik see viis selleni, et 1951. aastal võeti KT-12 tootmisest maha. Loodu eest Stalini preemiaga pärjatud Kotin suundus aga tagasi tankidega tegelema. Vaatamata kõikidele puudustele võib KT-12 nimetada kahtluseta nõukogude metsamasinate isaks. Pea kõik järgnevad metsatraktorid jäljendasid KT-12 nii konstruktsioonilt kui suuresti ka disainilt. Peale kõige oli see esimene spetsiaalselt metsanduse tarbeks ehitatud roomikmasin, mis meie metsadesse toimetama jõudis.

KT-12 järglaseks sai konstruktor Ivan Drongi poolt 1954. aastal Oneega traktoritehases konstrueeritud ТДТ-40. Pealiskaudsel vaatlusel võis uut traktorit lihtsalt segi ajada oma eelkäijaga. Tõepoolest, väljanägemine oli uuel masinal pea üks ühele sarnane KT-12-ga, kabiini tagant oli vaid kadunud gaasigeneraator. Uus traktor oli varustatud diiselmootoriga ning uudse käigukastiga. ТДТ-40 oli pea kaks aastakümmet populaarseim traktor meie metsamajanduses.

Metsaveotraktor ТДТ-40 oli kõige pikemalt kasutusel olnud traktor Eesti metsanduses. Gaasimootor on asendunud diisliga ja kaal tõusnud seitsme tonnini. Pildil traktor tööhoos Aegviidu metsamajandis 1978. aastal.

Võimsus lisab kaalu

1966. aastal tuli sama Oneega traktoritehas välja uue modifitseeritud metsaveotraktoriga ТДТ-55, millest kujunes sotsialistliku metsanduse epohhiajastu põhitraktor. Nii veider kui see ka ei tundu, lõpetasid venelased ТДТ-55 tootmise alles aastal 2003. Uus traktor oli juba palju moodsama väljanägemisega, metallkabiiniga ning varustatud sahaga. Eelkäijatega võrreldes oli traktori võimsus rohkem kui kahekordistunud.

Soomustransportöör või metsamasin? Lisaks metsamajandusele oli traktor ТДТ-55 kasutusel ka Nõukogude armee insener-tehnilistes väeosades. Sarnaselt oma liigikaaslastele oli ka selle traktori kütusekulu üüratu.

Nõukogude ajale kohaselt kasvas koos võimsusega ka masina kaal. Rauda Venemaal jätkus ja uus, 120-hobujõuline (90 Kw) mootor pidi edasi vedama juba 10-tonnist rauakolakat. Võrdluseks, samal ajal metsamajanduses kasutatud ratastraktorite kaal jäi kolme tonni kanti. ТДТ-55 aluspõhjale hakati konstrueerima erinevaid mitmeotstarbelisi süsteeme.

Teenäitajaks sai traktor ТБ-1, millele oli konstrueeritud peale kraana ning veoplaat asendatud palgiveoks kohandatud tugipostidega. Igal juhul kiirendas selline masin langetatud tüvede koondamist oluliselt. Otsiti ka variante, et masin oleks ise suuteline kasvava puu maha võtma. Teenäitajaks olid siin kusjuures lätlased, kel õnnestus ТДТ-55 aluspõhjale konstrueerida pöörlev kraana koos lõikepeaga. Sellised langetus-koondamismasinad asusid toimetama ka meie metsades. 

Selle ТДТ-55 sõit on sõidetud. Nõukogude hirmraske tehnikasaavutus on Eestimaa pinnasele alla vandunud.

Raudmonstrumite võidukäik

Sellised uuendused tõstsid taas kord masinate kaalu. Alates1977. aastast konstrueeritud ЛП-17-st, mis oma olemuselt oli langetus-kokkuveomasin, hakkas mitmeoperatsiooniliste metsamasinate kaal jõudsalt tõusma. Enam-vähem tipus käidi ära masinaga ЛП-58, mille kaal ulatus üle 20 tonni. Sellised rasked kolakad tekitasid metsas tõsiseid kahjustusi. Kuna levinud oli langetatud puude täistüvedena väljavedamine, kahjustasid traktori taga lohisevad palgid kasvama jäänud puid.

Pigem tanki kui metsamasina moodi välja nägev ЛП-17 suundumas raielangile. Sellist rasketehnikat kasutati vaid lageraielankidel.

Ei ЛП-17 ega tema modifikatsioonid olnud võimelised langetatud puid laasima, seda tehti peamiselt käsitsi. Uue suunana tuli 1980ndatel ТБ-1 alustraktoritele peale monteeritud laasimissüsteemid, millest populaarseim kandis nime ЛП-30. Tegemist oli kokkuvõttes tõelise monstrumiga, mil kaalu ligi 13 tonni. Väljanägemiselt sarnanes selline masin pigem meil tänapäeval kaitseväes kasutusel olevale pioneeritehnikale kui metsamasinale. Kui selles Vene tehnikaimes midagigi positiivset näha, siis ehk seda, et kuna laasimine oli üks neist töödest, kus juhtus palju tööõnnetusi, siis nende hulk selle masinaga töötades vähenes. Üldjuhul kasutati sellist rasketehnikat siiski vaid lageraielankidel.

Laasimismasin ЛП-30 töötamas. Masin suutis laasida kuni 60 cm jämedust tüve, vähemalt paberite järgi oli tema efektiivsus 35% suurem käsitsitööst.

Meie metsad on aja jooksul näinud igasugu monstrumeid. Võib vaid ette kujutada, milliseid kahjustusi sellised roomikutega rauahunnikud meie metsade aluspinnasele põhjustasid. Igal juhul ei anna neid võrrelda tänapäevaste ratastel liikuvate harvesteride poolt põhjustatud kahjuga. Arvestada tuleb ka seda, et tänasel päeval teeb üks masin ära mitme tollase töö. Ja siin on juba väga suur vahe selles, milline koormus metsamaale langeb. 

Lisa kommentaar

Email again: