Liblikast rännumees
Seda, et linnud rändavad, teab vast kõige looduskaugemgi inimene. Ent see, et ka liblikaid vastupandamatu rännukihk tabab, tuleb kindlasti nii mõnelegi uudisena. Seda enam, et see ei ole putukamaailmas ka väga tavaline elustrateegia.
Admiral (Vanessa atalanta) on üks kahest Eesti rändavast päevaliblikaliigist. Teine vandersell on tema lähedane sugulane ohakaliblikas (Vanessa cardui), kes on oma rändavast eluviisist tulenevalt maailma levinuim liblikaliik, keda ei kohta üksnes Lõuna-Ameerikas ja polaaraladel. Admiral on mõnevõrra väiksema levialaga, kuid siiski tavaline kõikjal Põhja-Aafrika talvitusaladest ja Lõuna-Euroopast kuni Fennoskandiani.
Lindude ja liblikate rändel on üks oluline
vahe – kui lindude puhul lendab edasi-tagasi sama üks ja see sama tiivuline,
siis liblikate puhul see nii ei ole. Admirale ja ohakaliblikaid kasvab aastas
kuus põlvkonda, millest vaid üks areneb Eestis ja viis lõunapool. Ränd
Aafrikasse toimub kahe liblikapõlvkonna jooksul, talvitumas kasvab üles veel
kaks põlvkonda ja teel tagasi Põhjalasse jõuab Lõuna-Euroopas areneda veel üks
põlvkond valmikuid, kes siis suvehakul meie aladele ilmuvad. Liblikate rändeaktiivsus ja esinemissagedus
on seotud ilmaga, mistõttu ebasoodsate oludega ei pruugi neid ilusaid
ilmarändureid meie kanti jõudagi.
Olles siiski õnnelikult “suvitama” jõudnud, asuvad liblikad munema ja siis röövikud sööma – admirali röövikud toituvad harilikul kõrvenõgesel ja ohakaliblika omad nimele kohaselt ohakatel ning karuohakatel. Siin arenenud valmikuid võib kohata juuli teisest poolest septembrini, pärast mida liblikad taas Aafrika poole teele asuvad.
