RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
04. august, 2020

Kiirgliblikas on eriline

Meie Maa kihutab praegu ümber Päikese kiirusega umbes kolmkümmend kilomeetrit sekundis, kaldudes vähehaaval põhjapoolusega sellest valguse ja soojuse allikast eemale – ja meie praegu veel valged ja lühikesed ööd muutuvad iga päevaga aina pimedamaks ja pikemaks.
Autori foto.
  
See on tagasihoidlik meeldetuletus suvelt, et ta kestab kõigest neljandiku aastaringist ja tasub kiirustada suveüritustele, kus jagatakse auhindu ja kingitusi ning korraldatakse tasuta atraktsioone: suplused, metsamatkad, lõkkeõhtud sõpradega – päevakuumuse, paduvihma ja äikesega, metsamarjade ja seeni täis korvidega, lillekimpude ja ravimtaimede kogumisega – olulisim on leida iga tegevuse jaoks õigeim aeg ja ennustada ilma.

Iga kord tuleb kahjutundega tõdeda, et kogu suvine programm käib oma ajakava järgi, mida pole võimalik muuta ega ümber vahetada. Kui oled midagi mööda lasknud, tuleb oodata järgmist suve.

See suvi osutus soodsaks põnevate kiirgliblikate jaoks. Meie piirkonnas ei õnnestu kuigi sageli näha selliseid suuri liblikaid, kelle tiibade ulatus on 8–9 sentimeetrit. Aga mida eriskummalist peale mõõtmete on nendes näivalt ühetoonilistes liblikates veel, kes eemalt vaadates näivad olevat süngelt tumedat värvi ja vaat et märkamatud?

                                                                                                                                     Väike-kiirgliblikas (Apatura ilia)


Kiirgliblikaid võib kohata juuni lõpust kuni augusti alguseni segametsades või parkides, kus kasvavad tammed, pajud, paplid või haavad. Segametsas, otse terviseraja ääres mul õnnestuski neil päevil kohata lausa kahte liiki kiirgliblikaid, keda saab teineteisest eristada vaid väga tähelepanelikult vaadates.

„On ka eredamaid liblikaid,“ mõtleb kogenematu loodusehuviline. Nüüd aga juhtus nii, et teelehel istuv kiirgliblikas pööras end veidi – ja tema tiib otsekui süttis hetkeks sinakas-violetse säraga. Niisugusel hetkel märkab seda ebatavalist efekti ilmselt igaüks ja peatub, et liblikat lähemalt vaadata.

                                            
Kiirgliblika värvuse ootamatu muutus on tingitud tiivasoomuste erilisest struktuurist.

Kui veidi oodata, siis võib näha midagi ebatavalist. Kiirgliblikas muudab veidi oma asendit päikese suhtes ja õigustab järgmisel hetkel oma nimetust: mustjaspruunist liblikast saab violetses valguses sädelev ime.

Tegelikult liblika tiibade värvus sellel hetkel ei muutu.

Kui muutub tiibade asend paikesekiirte suhtes, siis soodustab kiirgliblika tiivasoomuste eriline struktuur spektri violetse osa eredamat peegeldumist.

Kiirgliblikate nägemine isegi nende jaoks soodsal aastal on õnneasi, kuna tavaliselt veedavad need liblikad kogu oma aja kõrgel puulatvades, kus nad toituvad taimemahlast ja laskuvad vaid väga lühikeseks ajaks maale lähemale, et täiendada mineraalainevarusid, reeglina juhtub see niiskete kohtade – loikude ja kraavide –läheduses või ka puutüvel, kus koorelõhedest välja tunginud mahl on käärima hakanud.

Väike-kiirgliblikas on võrdlemisi haruldane liik, ta eelistab soojemaid paiku. Eestis märgati teda esmakordselt möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel. Pärast neljakümnendate aastate külmasid talvesid ei nähtud seda liiki meil peaaegu sajandi lõpuni, nüüd aga kohtab teda kogu Eestis peaaegu kõikjal, mis annab märku mitte üksnes kliimamuutusest, vaid ka meie ökoloogilise olukorra paranemisest, mida on meeldiv märkida.

Kui oodata veel veidi aega, siis võib näha ka mustrit tema tiibade pahupoolel. See aitab määrata liblika liigi.

                                                                                                                           Väike-kiirgliblika tiibade pahupoole muster.

Minul aga vedas kahekordselt, kuna raja kõrvale oli maandunud mitte üks kiirgliblikas, vaid koguni kaks eriliigilist – väike- ja suur-kiirgliblikas. Väike-kiirgliblikas säras violetselt. Alguses tundus, et ka teine kiirgliblikas on sama liiki. Tal polnud aga oranže „silmi“ esitiibadel, seega oli tegemist suur-kiirgliblikaga.

                                        Erinevalt väike-kiirgliblikast puuduvad suur-kiirgliblikal (Apatura iris)esitiibadel oranžid „silmad“.



Suur-kiirgliblika tiibade pahupoole mustris on valgel laial vöödil teravaotsaline väljasopistus, mis väike-kiirgliblikal puudub.

Kiirgliblikaid võib neil päevil näha isegi linnas, kus kasvavad paplid, pajud ja haavad. Väljapool linna aga lendlevad pune, ohaka ja äiatari õite kohal praegu teisedki ilusad liblikad – täpikud, kuldtiivad, rohusilmikud, orasheinasilmikud ja mitmed teised – juba nende nimetused ise on huvitavad.

Jälgige ilma ning minge metsa ja aasale, et suve mitte mööda lasta – ja liblikaid samuti!

Lisa kommentaar

Email again: