RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal ja mandri-Eesti erinevates paikades.
01. juuli, 2020

Juunikuu tundemärgid

Aasta kõigil kuudel on oma iseloomulikud jooned, mille järgi neid on kerge ära tunda. Samuil Maršak kirjeldab luuletuses „Aastaring“ („Круглый год“) juunikuud väga lakooniliselt, mainides aias sädistavaid linde ja laiali lendavaid võililleseemneid

Mina poleks juunikuud sellise iseloomustuse järgi ära tundnud. Linnud ju ei sädista juunis enam nii aktiivselt – nüüd on nad peamiselt tegevuses oma poegade toitmise ja õpetamisega, sest tiivulised noored on õige pea oma pesi ja linnumajakesi maha jätmas, alustamaks uut elu. Tihased näiteks juba lõpetavad oma tänavuse aasta lapsevanemluse tsükli. 

Tihastel on peres range kord: poegade toitmise ja kasvatamisega tegeleb reeglipäraselt ema. Isaslind osaleb pereelus, kaitstes pesa ja hankides süüa, nagu on sageli inimperedeski. Ta annab rööviku emaslinnule, emaslind aga toidab poega, kasutades oma õpetlikke võtteid. 

Võililleseemned on tõepoolest tuulega laiali lennanud, see on tõsi. Kuid juunikuul on ka palju muid iseloomulikke tunnuseid. Üks peamistest on loomulikult jaanipäevaks ettevalmistuste tegemine ja selle päeva tähistamine lõkete, šašlõki, laulude, tantsude ja pühadeks sobivate ehetega. 

Loodus püüab samuti juunikuus ilusam välja näha. Suve alguses ilmub välja suur hulk mitmesuguseid putukaid, teiste hulgas kahjuks ka sääsed. Kõige värvikirevamad kõigist putukatest on aga loomulikult liblikad.  

Nõmme-tähnikvõrkliblikas (Melitaea cinxia). 

Kõige sagedamini kohtab juunikuus väikseid liblikaid – nendel päikeselistel päevadel lendlevad nad väsimatult õite ja rohu kohal kaunistades niitusid, metsaservi ja -lagendikke.  

Ühed kõige silmatorkavamad väikestest liblikatest on silmiklased. Need on kõige sagedamini esinevad liblikad, nendeta oleks juunikuist niitu võimatu ette kujutada. 

Villpea-aasasilmik (Coenonympha pamphilus). 

Metsaradadel võib sageli kohata rohetiiba, kes hakkab silma oma päikese käes erksalt helkivate tiibade eriskummalise sinakasrohelise värvuse tõttu. 

Rohetiib (Callophrys rubi). 

Metsavaheliste rabade ja metsaaluste püsielanikul võsavaksikul on suursugused vuntsid, mis meenutavad muinasjutulise linnu sulgi. 

Võsavaksik (Ematurga atomaria). 

Niitudel ja metsaservas võib kohata mitmesuguseid täiesti ebatavalistes värvides öölasi, näiteks ristikuöölast. 

Kesaöölane (Euclidia glyphica). 

On tõsi, et liblikad võluvad meid oma iluga, kuid kui vaadata lilli ja rohtu lähemalt, siis võib seal leida teisigi iludusi, kes on juunikuu kauniteks päevadeks pidulikult rõivastunud. Näiteks lepatriinud.  

Silmiktriinu (Anatis ocellata). 

Liiliakukk on samuti kena – teda võib alati leida mitmesugustelt liilialistelt. Tavaliselt on liiliakukk häbelik, kuid kui talle veidi füüsilist (mitte moraalset) survet avaldada, siis hakkab ta kindlasti laulma just nii, nagu oskab – põriseb kõrva ääres nagu väike mootor. 

Liiliakukk (Lilioceris lilii). 

Pühade ajal laulavad ja tantsivad kõik. Need pidurõivais lutikad on tuttavad klassikalise tantsuga.  

Kapsalutikad (Eurydema oleracea) hesperise õitel. 

Mesilane on selleks suviseks pühaks kaasa võtnud oma kõige erksama ridiküli. Tegelikult on see küll tema kogutud õietolm, mille ta oma näärmete abil niisuguseks värviliseks tombuks muudab.  

Meemesilane (Apis mellifera) lupiiniõitel. 

See pidurõivas nõuab eriauhinda: läbipaistvad sinakad tiivad, pikad vuntsid ja, mis peamine – silmad! Ei tule selle pealegi, et see kuldsete silmadega kaunitar on kiskja, kes jahib väikseid putukaid. Kuid just selle eest austavad teda kõik aiapidajad – ta aitab neid ju võitluses kahjuritega. Veel tekitab lugupidamist asjaolu, et kiilassilmad olid teadlaste andmetel olemas juba dinosauruste ajal. 

Võsa-kiilassilm (Chrysopa perla). 

Kuid kõigil putukatel ei õnnestu pühasid nautida, tuleb tegeleda soojätkamisega, lõbutsemiseks pole aega. Tõenäoliselt on kõik põllulilli korjavad loodusesõbrad kohanud rohukõrtel selliseid vahuseid moodustisi, mis meenutavad sülge.  

Vaht rohukõrtel on vahtlase vastse (Philaenus spumarius) elutegevuse tulemus. 

Selle vahu sees on tsikaadide sugulase vahtlase vastne. Taimemahlast toituv vastne eritab läbi töötatud mahla jäägid sellise „süljena“, et kaitsta end vaenlaste eest, samuti oma õrna katte kuivamise eest.  

Esmapilgul võib selline arusaamatu päritoluga vaht tunduda ebaesteetiline ja ebameeldiv, kuid inimesele on see täiesti kahjutu.

Pooleteise-kahe kuu pärast saab vastsest täiskasvanud vahtlane. 

Hariliku vahtlase ehk vahustaja imago (Philaenus spumarius). 

Peost osa saama kiirustasid ka esimesed suvised seened. Mõned seenelised on juba jõudnud korjata punapuravikke, suviseid kännuseeni ja isegi valgeid suviseid seeni, mida vene keeles nimetatakse viljalõikuse seenteks (колосовики). Siiski pole juuni veel seenekuu. Kuigi, kui hoolas olla, võib pildistada terve korvitäie jagu mitmesuguseid imelisi seeni.  

Märjast rabasamblast välja turritavatel okstel võib neil päevil märgata ebatavaliste miniatuursete seente – pisipahtlike - eredaid kollaseid laike.  

Pisipahtlik (Mitrula paludosa). 

Juunikuist pidupäeva kaunistab veel üks ere kottseente esindaja – tava-ripsliudik. Ta eelistab niiskeid kohti nagu pisipahtlikki. Ja millised ripsmed tal on – ja need on loomulikud! 

Tava-ripsliudik (Scutellinia scutellata). 

Otse metsarajal võib aga seda ise märkamatagi juhuslikult astuda täiesti ebatavalisele seenele Stemonitis fusca. Vaadake tähelepanelikumalt jalge alla – seal võib midagi niisugust leiduda. 

Stemonitis fusca. 

Minu arvates on juunikuu kõige tähtsamad tundemärgid lagendikel ja niitudel, metsades ja soodes võidutsevad lilled ja rohi. Õitsevad paljud meie käpalised, lagendikel õitsevad kõrrelised, metsas on õide puhkenud salapärane harakkuljus.  

Harakkuljus (Linnaea borealis). 

Kas keegi teist leidis jaaniööl metsast sõnajalaõie? Kui ka mitte, pole sellest midagi, midagi põnevat leiab metsast siiski alati.  

Lillede, rohu ja kõige muu elava mitmekesisus aga muudab rikkamaks maailma ja ka kõiki meid.  

Õitsevad lupiinid ja harilik naat. 

Juunikuised pühad on läbi, ees on juulikuu, mille puhul õnnitlen teid kõiki.
Kõik metsa! 

Lisa kommentaar

Email again: