Muidugi ei tasu seda aega mööda lasta, sest just praegu võib näha midagi, mida teistel kuudel ei näe: näiteks mitmesuguseid linde, kes lendavad läbi Eesti põhja poole. Lisaks on linde sel aktiivsel perioodil lihtsam näha – hiljem pole neid tihedas metsatihnikus enam nii lihtne jälgida. 

Ühel neist päevadest läksingi lindude elu vaatlema, kuid enne metsa jõudmist märkasin linnamurul ebatavalist valget mustade laikudega lindu, keda pidasin kaugelt vaadates esmalt mõneks võõraks väikeseks kajakaks. See võõras käitus aga veidralt: ta otsis mulluste lehtede alt usse nagu rästas, ka tema kehahoiak ja naljakad tormamised ühest kohast teise meenutasid rästast. 

Kui olin seda rästa moodi valget lindu veidi kauem jälginud, sain aru, et see on tõesti musträstas, kuigi valge, seega mitte päris tavaline, vaid leukistlik, paar aastat tagasi rääkis sellisest rästast Looduseblogis Tiit Hunt.

Leukism on geneetiline mutatsioon, mis põhjustab lindude ja muude loomade pigmentatsiooni osalist kadu. Mutatsioonist tingitud melaniini ladestumise puudumine selle musträsta sulestikulaikudes muutis rästa mustade laikudega valgeks linnuks.  

Kui lind oleks pigmentide täieliku puudumise tõttu üleni valge ja punakate silmadega, siis võiks teda pidada albiinoks. Aga selle rästa puhul viitavad osaline pigmentatsioon ja normaalsed silmad, et tegu on leukistiga.

„Vale“ sulestikuvärvusega lindudel on looduses keerulisem ellu jääda: kiskjad avastavad neid kergemini ning liigikaaslased ei suhtu neisse alati sõbralikult, mistõttu on neil raskem järglasi saada.  

Seega võib nähtud leukistliku rästa üle rõõmustada – nagu võisime täheldada, näeb ta päris hea välja ja on suutnud silmatorkavast sulestikust hoolimata ellu jääda, ületades kõik ohud ja saades edukalt täiskasvanuks.

Millegipärast ei ärata musträstad – ilmselt oma silmatorkamatu välimuse tõttu – meis nii suurt huvi kui teised linnud. Sageli aetakse neid isegi teiste lindudega segamini. Sellist segadust põhjustab mõnikord musträstaste muutlik värvus: emastel ja noorlindudel on sulestik pigem pruun või tumepruun, mõnikord on rinnal tähnid.  

Isase musträsta erkkollakasoranži nokka vaadates võib teda selle järgi ka kuldnokaks arvata.

„Kas olete kuulnud, kuidas rästad laulavad... Ei, mitte need rästad, mitte põllurästad...“  

Selles laulus imetleb sõnade autor rästaste laulu, kõrvutades neid põllurästastega, keda tegelikult looduses ei eksisteeri. Võib-olla pidas ta silmas hallrästaid, kes tõesti ei oska laulda. 

Põhiline sõnum selles laulus on siiski tõsiasi, et vähesed linnud suudavad musträstaga laulmises võistelda. Isegi tunnustatud laulumeister ööbik ei suuda reprodutseerida nii mitmekesiseid trillereid, vilesid ja meloodiaid kui musträstas.

Kuid emasel musträstasel pole sulestiku värvus päris must ja nokk pole sugugi „kuldne“, kurk ja rind on aga heledate tähnidega. Neile meeldib sageli päikese käes peesitada, jäädes seejuures lahtiste silmadega lausa magama, siis saab neile väga lähedale, isegi käeulatusse hiilida.

Kui jutt on juba rästastest, siis võib nende perekonnast meenutada veel paari tavalist lindu, kes samuti sageli teenimatult varju jäävad. 

Tänapäeval laulavad mõned neist ka linnalähedastes metsades ja metsatukkades: raske on märkamata jätta, kui näiteks laulurästas linnuhäältest tulvil metsas laulma hakkab. Igaühel neist on eripärane laul, kuid kogenud täiskasvanud laulurästast on esituse ilu, mitmekesisuse ja meloodilisuse järgi lihtne ära tunda.

Laulurästast on kerge ära tunda heledal rinnal paikneva kolmnurkse laigu ning rinnal ja külgedel asuvate tuhmide oranžide täppide järgi.

Üks laulja on rästaste hulgas veel, neist kõige väiksem, nimelt vainurästas, kuid tema laul on üksluisem ja meenutab pigem laskuvas helistikus piiksumist.

Vainurästa eriliseks tunnuseks on säravvalged kulmud. Lisaks on tema külgedel märgatavad punakad triibud.

Hallrästa hääl seevastu meenutab pigem kriuksumist, kiunumist ja kädinat, meenutades mõneti haraka häält. Tema pole kindlasti laulja.

Hallrästas on ehk üks meie säravamaid rästaid. Tema hele mustade laikudega rind on ülalt ja külgedelt punaka varjundiga, pea on justkui kaetud halli kapuutsiga ning tiivad ja selg maalitud kastanivärvi.  

Erinevalt teistest rästastest on hallrästas sotsiaalsem lind, ta elab suurtes parvedes-kolooniates. Sageli võib neid näha muruplatsil ja teeservas, isegi linnas.

Hallrästas armastab pihlakamarju. Aga piirduksid nad siis pihlakaga – ei!  

Rõõmsad hallrästaparved on aednike jaoks tõeline nuhtlus. Sellise sõbraliku pere üksainus röövretk võib aia kirsside, maguskirsside, maasikate või punaste sõstarde saagist puhtaks teha. 

Sellised nad kord juba on, need hallrästad – laulda ei oska ja aias käituvad ennekuulmatult. 

Sellised ongi meie sulelised naabrid – rästad –, kes on mõneti üksteisega sarnased ja mõneti mitte, kellest igaühel on oma eripärad, harjumused ja laulud.