Projekti LIFE Baltic Sturgeon algusest on möödunud üle aasta

Üle viie aasta kestva projekti Baltic Sturgeon toel asustatakse erinevas vanuses noorkalu tuura ajaloolistesse levikujõgedesse, milleks Eestis on Narva ja Pärnu jõgi. Plaanis on asustada kokku vähemalt 500 000 noort tuura. Suurem osa neist lastakse jõevette äsjakoorunud vastsetena suvel kohe pärast Saksamaalt toomist, väiksem osa kasvatatakse RMK Põlula kalakasvatuskeskuses suuremaks. Plaanis on kasvatada ja asustada viie aasta jooksul vähemalt 40 000 ühesuvist (3-4 kuu vanust), 8000 kahesuvist (14-15 kuu vanust) ja 900 kahe- kuni kolmeaastast Läänemere tuura. Osa kahesuvistest märgistatakse individuaalmärgistega, mis võimaldab taaspüügiteadete alusel uurida kalade kasvukiirust ja rändeid. Kahe- ja kolmeaastastele on võimalik paigaldada ka tänapäevaseid telemeetrilisi seadmeid, mis annavad detailse pildi kala liikumisest.

Läänemere tuura on Eestis kasvatatud Narva jõkke asustamiseks juba enne projekti algust Tartumaal Haaslaval asuvas Riina Kalda kalamajandis Carpio ja RMK Põlula Kalakasvatuskeskuses. Põlulas alustati katsetöid 2019. aastal. 2019. aastast kuni 2022. aasta esimese poolaasta lõpuni kasvatati ja asustati Põlulast Narva jõkke kokku 23 000 erinevas vanuses tuura noorkala (sh 18 100 samasuvist, 1600 tuhat üheaastast, 2900 kahesuvist ja 400 kolmesuvist).

Tuura asurkonna taastamise õnnestumiseks on tarvis tegelda märgistamis- ja uurimistöödega, koguda ja analüüsida märgistatud kalade taaspüügiandmeid ja teha laiaulatuslikku selgitustööd meedias ja kalurite hulgas. Nende töödega tegeleb Eesti Loodushoiu Keskus.

Projekti algusest on nüüdseks möödunud aasta ja neli kuud. Heitkem pilk selle aja jooksul tehtud edusammudele projekti täitmisel.

Läänemere tuura kasvatamisest ja asustamisest

Projekti keskne tegevus on samasuviste ja vanemate tuura noorkalade kasvatamine ja asustamine. 2022. aasta oktoobris-novembris asustati Narva jõkke 972 ühe grammi raskust samasuvist ja 1850 kahesuvist tuura keskmise isendikaaluga 260 grammi. 2023. aasta maikuus asustati Narva jõkke 346 üheaastast tuura keskmise kaaluga 6,8 grammi, juuni lõpus 200 000 otse Saksamaalt toodud äsjakoorunud tuuravastset (isendikaal 10 mg), septembris-oktoobris 14 800 samasuvist (à 1,7 g) ja 870 kahesuvist (à 43,1 g). Esmakordselt viidi väike partii, 60 märgistatud 200 grammi raskust kaheaastast isendit oktoobrikuus ka Pärnu jõkke. Kahesuvistest tuuradest märgistati individuaalmärgistega kahe aasta jooksul kokku 716 isendit. 2024. aastaks jäeti edasikasvatamiseks 3000 samasuvist tuura.

Osa Saksamaalt hapniku ja veega täidetud kilekottides toodud mõnepäevastest tuuravastsetest asustatakse uude kodujõkke otse kotist. Foto: Iris Tambets

RMK Põlula kalakasvatuskeskuses kasutatakse kalade kasvatamiseks Lavi allika vett. See on maa seest väljumise kohas aasta läbi külm (6°C) ja suunatakse kalakasvatuhoonetesse läbi eelsoojendustiikide, kus suvel soojeneb kuni 12°C-ni. Taoline vesi on kohane külmalembeliste kalade, nt lõhe kasvuks ja arenguks. Tuura noorkalade jaoks on vesi liiga külm. Looduses elavad nad esimesel suvel suurte jõgede suudmealadel, kus veetemperatuur suvel on 20°C ringis. Põlulas toimub tuuravastsete kasvatamine esimesel suvel karantiinihoone basseinides, kus saab vett soojendada ja korduvalt kasutada. Kahjuks on seal kasvatamisvõimalused piiratud. Osa tuuradest tuleb asustada jõkke juba samal sügisel umbes kolme kuu vanuselt 1-5 grammi raskusena. Edasikasvatamiseks jäetud noorkalad tuuakse talveks teistesse kasvatushoonetesse. Järgmisel kevadel jätkatakse kasvatamist aeglase veevahetusega madalasse tiiki asetatud sumpades, kus vesi soojeneb tuurale sobiva temperatuurini.

Kolme päeva vanused tuuravastsed tuuakse Saksamaa paljundamiskeskusest Põlulasse sõiduautoga vee ja hapnikuga varustatud kilekottides, kus vee temperatuur on 18-20 kraadi. Sõit kestab tavaliselt terve ööpäeva. Olenevalt paljundamiskeskuse sugukalade marja ja niisa küpsemise ajast võib toomine toimuda juuni lõpus, juulis või augusti alguses. Kilekotte vee ja kaladega hoitakse ülekuumenemise eest. Ühte kilekotti pannakse 10-15 000 tuuravastset, kelle isendikaal varieerub 10-20 mg piires. Söömaõpetamata tuuravastsete transpordiaegne kadu on tavaliselt väike ja moodustab alla ühe protsendi nende koguarvust. Osa tuuravastsetest asustatakse Eestisse toomise järel kohe jõkke, teine osa paigutatakse edasikasvatamiseks basseinidesse, kus paari päeva pärast alustatakse nende sööma õpetamist. Esimeseks söödaks on arteemia ehk tavalise soolavähikese (Artemia salina) inaktiivsetest püsimunadest koorutatud vähikvastsed. Need sobivad tuura jt väikesemõõduliste kalavastsete esmaseks söödaks hästi oma suuruse, liikumisviisi ja toiteväärtuse poolest. Arteemia elab looduslikult kõigi maailmajagude soolajärvedes, kust tema püsimune kogutakse ja kaubastatakse kalavastsete esmaseks söödaks juba alates 1920-ndatest aastatest. Kalade söömaõpetamise aeg nõuab kasvatajalt erilist hoolt ja tähelepanu. Vee temperatuur ja läbivool, samuti valgus- ja toitmisrežiim ning kalade asustustihedus tuleb hoida optimaalsel tasemel. Peale selle on kalade stressi ja bakteriaalhaiguste vältimise seisukohalt väga tähtis heade hügieenitingimuste loomine. Ka arteemia munadest vähikvastsete inkubeerimisel tuleb olla hoolikas ja täpne, et nad õigel ajal kooruksid ja elus püsiksid. Mune on vaja desinfitseerida võimalike bakteriaalhaiguste edasikandumise vältimiseks, inkubeerimisel hoida vee õiget soolsust ning valgus-, temperatuuri- ja hapnikurežiimi. Enne tuuradele andmist tuleb eraldada arteemia munade koored, mis võivad ummistada tuuravastsete seedekulgla.

Tuuravastsete esimeseks elukohaks Põlulas on karantiinihoone, kus on võimalik tagada tuuradele sobivad tingimused. Pildil tutvustab Põlula kalakasvatuskeskuse juhataja Kunnar Klaas Saksamaa tuuraekspertidele keskuse võimalusi. Foto: Mart Thalfeldt

Umbes 15 päeva pärast, kui kalakesed on kasvanud 40-50 mg raskuseks, hakatakse neile andma lisasöödaks paralleelselt arteemiaga surusääsklaste (Chironomidae) vastseid. Arteemia vähikvastsete söötmine lõpetatakse 30-35. päeval.

Septembri alguseks on kalad kasvanud ühe grammi raskuseks, mis tähendab seda, et nende kehakaal on kahe kuuga sajakordistunud. Siis hakatakse neid järk-järgult harjutama spetsiaalselt tuurade jaoks valmistatud kuivsöödaga. Tuurale on iseloomulik, et ta võtab toitu põhjalt. Nende suuava on väike, seetõttu on tähtis anda sobiva suurusega sööta. Väike osa kaladest aga ei õpigi tehasesööta võtma. Need soovitatakse korjata välja ja asustada jõkke, kus nad loodetavasti leiavad looduslikke toiduobjekte. Hoolikalt tuleb jälgida ka söötmis- ja valgusrežiimi ning seda, et sööt oleks basseinis ühtlaselt jaotunud ning kõigile kalakestele kättesaadav. Eesmärk on saavutada samasuvise tuura isendikaaluks 6-10 grammi või rohkemgi, et nad suudaksid taluda allikaveelise kasvanduse talviseid veetemperatuure. Talveaeg ongi raske, sest tuurad on oma looduslikes elupaikades suurte jõgede suudmealadel kohastunud elama teistsugustes keskkonnaoludes.

Samasuvised tuurad kalakasvatushoone basseinides talve hakul. Foto: Arno Mikkor

Noortele tuuradele on iseloomulik suure kasvuerinevuse tekkimine eri isendite vahel. Et väiksemad hoopis kängu ei jääks ja nendele saaks anda sobiva suurusega sööta, tuleb tuurasid sageli sorteerida. Seda tehakse kala omapärase kehakuju tõttu ja vigastuste vältimiseks käsitsi. Vastsete kasvatamisel 0+ vanuseni soovitatakse sorteerida tuurasid iga 10 päeva järel. See töö on kalakasvatajatele väga ajamahukas. Õigeaegse sorteerimisega paraneb kalade kasv ja sööda kättesaadavus ning vähenevad traumad, mis on põhjustatud võitlusest sööda pärast.

Üheaastaste tuurade kasvatamisel tiiki asetatud võrksumpades tuleb neid samuti suve jooksul korduvalt sorteerida. Sorteerimise ajal neid ka loendatakse, hõrendatakse ja paigutatakse ümber vetikatest puhastatud sumpadesse. Ümberpaigutus on tähtis kalade üleasustuse vältimiseks ja veevahetuseks, sest sumbavõrk võib tiigis vetikate hoogsa kasvu ajal kiiresti ummistuda. Veevahetust vähendab ka see, et sumpade põhjad on tehtud plaatidest. Võrk sinna ei sobi, sest tuur otsib oma kõhtmise suuga toitu põhjalt. Ta vajab enda ümber ka tunduvalt rohkem ruumi kui paljud teised viljeldavad kalaliigid.

Kahesuvised tuurad Põlulas tiiki asetatud võrksumpades. Kalad mõõdetakse ja kaalutakse enne asustamist. Sobivas suuruses kalad ka märgistatakse, et oleks võimalus võrrelda, kui palju nad looduses on kasvanud. Foto: Eesti Loodushoiu Keskus

Sügisel, tavaliselt oktoobri alguses on sobiv aeg ettekasvatatud tuurade loodusesse viimiseks. Enne seda kontrollitakse kalu kalahaiguste esinemise seisukohalt ja taotletakse Keskkonnaametilt asustamisluba. Asustatavad kalad on loendatud ja kaalutud, suuremad osaliselt ka märgistatud. Asustamise juures viibib Keskkonnaameti esindaja. Kalaveokonteineri ja jõevee suured temperatuurierinevused võivad põhjustada kaladel tugevat stressi, isegi šokki. Seepärast jälgitakse juba enne asustamist asustamisjõe veetemperatuure ja vastavalt sellele valitakse sobiv asustamise aeg. Normaalseks peetakse jõe- ja kalakonteineri vee temperatuuride erinevust kuni 3°C.

Tuurad transporditakse Põlulast asustamiskohta spetsiaalsetes mahutites. Hoolikalt jälgitakse, et vee temperatuur ja hapnikuolud oleksid õiged. Foto: Jelizaveta Gross

Kalade kasvatamine ja asustamine toimub spetsialistide hoolika järelevalve all. Ene Saadre ja Marten Ojang hoiavad väikestel tuuradel silma peal Põlulasse saabumisest kuni asustamiseni loodusesse. Foto: Jelizaveta Gross

Suuremad tuurad tuleb jõkke viia suurema nõuga ja nad püütakse vabastada kaldast natuke kaugemale. Foto: Jelizaveta Gross

Märgistamisest, uuringutest ja selgitustööst

Noored tuurad laskuvad merre enamasti samal aastal (vanuses 0+), aga võivad ka aastaks- paariks jõkke või jõesuu piirkonda jääda. Pärast merre laskumist elavad ja toituvad nad esialgu rannikulähedastes vetes, kus toituvad bentilistest selgrootutest, nagu limused, hulkharjasussid, vähilaadsed; hiljem ka väiksematest kaladest. Oma erilise kehakuju tõttu takerduvad tuurad sageli kalurite võrkudesse, kus suur osa neist võib siiski ellu jääda. Seepärast on väga oluline kalurite hulgas teha koos keskkonnakaitsega tegelevate ametnikega laiaulatuslikku ja pidevat selgitustööd, et nad teataksid püünistest elusana vabastatud, aga ka püünistes hukkunud märgistatud tuurade leidudest. Kuna tuurale kehtib püügikeeld, siis inimesed sageli kardavad hukkunud tuurast teatada. Püünises hukkunud tuura võib kaldale tuua, kui sellest on enne sadamasse jõudmist teatatud keskkonnainspektorile. Tuleks võtta ühendust märgisel toodud kontaktil ja panna kala sügavkülma. Teadlased on huvitatud tuura kasvu ja toitumise uurimisest.

Mõnegrammised samasuvised tuurad enne jõkkelaskmist. Foto: Jelizaveta Gross

Individuaalmärgis on kala seljale kinnitatud kollane plastist toruke, millel on igaühel oma number. See annab võimaluse kala identifitseerida, sest teada on tema asustamise aeg ja koht, vanus ning pikkus ja kaal asustamise ajal. Märgisel on ka kontaktandmed, mille abil saavad püüdjad kala sattumisel püünisesse teatada andmeid märgise numbri, püügi aja ja koha ning võimalusel kala pikkuse ja kaalu kohta. Sageli saadetakse fotosid märgisest ja/või tervest kalast, vahel ka videoid kala vabastamisest. Kui kala on elus, siis on kõige tähtsam märgis kas pildistada või number üles kirjutada ja kala kähku koos märgisega vette tagasi lasta. Pikkuse ja kaalu võib kirja panna ka silma järgi. Iga tuurahakatise ellujäämine on tähtis, sest just temal võib õnnestuda suureks kasvada, kudeda ja anda tulevikus sadu tuhandeid järglasi. Taaspüügiteadete saatjatele on ette nähtud ka väike vaevatasu, 6 eurot; lisaks saavad nad tänukirja ja landi ning võimaluse osaleda iga 4-5 aasta järel korraldataval loteriil.

Kahesuvised tuurad märgistatakse seljale kinnitatavate kollaste plastmärgistega, millel on individuaalne number ja kalateadlaste kontaktandmed. Foto: Jelizaveta Gross

Teavitus ja koostöö kaluritega on olnud aktiivne ja tõhus. Informatsiooni tuurade tabamise ja ka märgistatud tuurade kohta on laekunud rõõmustavalt palju. Seniste taaspüükide andmetel on kalade kaal kasvanud ühe suvega kümnekordseks. Nt 150 grammine kala on aasta möödudes 1,5 kg raskune ja 50 grammisena asustatud kala poolekilone. Kuna enamiku sellest ajast on kalad veetnud meres, võib arvata, et Läänemeri on tuuradele endiselt sobiv elupaik. Andmeid taaspüükide kohta on kogunenud kogu Soome lahe rannikumerest ja ka väljastpoolt. Kaugemad kohad Narvast vaadatuna on Eesti vetes Hiiumaa ümbrus ja Soome poolel Turu saarestik.

Kohaliku elanikkonna ning eriti kalanduse valdkonna inimeste kaasamine on tuurade kaitse seisukohalt väga oluline ja igaüks saab kaasa aidata, et need eelajaloolised kalad ujuksid taas Läänemeres ja meie jõgedes. Selleks, et avalikkus oleks teadlik tuura asurkonna taastamise töödest ja suhtuks toetavalt sellesse ettevõtmisse, korraldavad projekti partnerid Eesti Loodushoiu Keskus ja Soome Luonnonvarakeskus (Luke) laialdast teavitust kõikidele huvirühmadele. Eriline tähelepanu on suunatud kaluritele, kes oma igapäevases töös puutuvad tuuradega kõige rohkem kokku. Tehakse koostööd rannakalandusega tegelevate piirkondlike kalurite ühendustega, selgitatakse käimasolevaid tegevusi ning kavandatakse ühiseid ettevõtmisi, nt andmete kogumine tuurade esinemise kohta püükides. Märgistatud tuurade kohta saadud taaspüügiteadete alusel saame hinnata, kuidas nad kasvavad ja kui kaugele on nad jõudnud uute elupaikade hõivamisel. On tehtud küsitlusi nii Eesti kui ka Soome kalurite seas ning ka rahvaürituste külastajate hulgas.

Tuurade asustamine on alati sündmus, mis teeb osalejate meele rõõmsaks. Foto: Jelizaveta Gross

Avalikkuse huvi tuura käekäigu vastu on suur. Tuurade kasvatamist ja asustamist on kajastatud mitmeid kordi telekanalite uudistesaadetes, ajalehtedes ja portaalides. Ajakirjandusel on oma roll isegi tuura kohta käiva informatsiooni korrastamisel riiklikes registrites. Nüüdseks on ametlikult omaks võetud, et Läänemere looduslikuks tuuraliigiks tuleb pidada Atlandi tuura (Acipenser oxyrinchus), kes on viimased 3500–4000 aastat Läänemerd asustanud. Varem peeti selleks tuuraliiki Acipenser sturio, keda tollal nimetati samuti Atlandi tuuraks. Arheoloogiliste leidude ja muuseumieksemplaride DNA uuringud näitasid, et viimastel aastatuhandetel oli Läänemeres dominantne tuuraliik ikkagi Acipenser oxyrinchus, kes on ühtlasi Atlandi ookeani idaranniku piirkonda asustava Atlandi tuura liigikaaslane ja temaga geneetiliselt identne. Selle liigi Läänemere asurkonna käsitlemisel soovitatakse kasutada vorminimetust Läänemere tuur.

Tuur on väga atraktiivne kala. Loodetavasti säilib inimestes huvi tuura käekäigu vastu ja temast saab taas meie vete kalastiku loomulik osa. Foto: Jelizaveta Gross

Acipenser sturio, nüüdse nimega Euroopa tuur, oli varasematel aegadel Euroopa rannikualadel laialdaselt levinud, kuid tema asurkond on tänaseks sigimisvõimelisena säilinud ainult Prantsusmaa lääneosas Garonne`i vesikonnas.

Soome suurimas päevalehes Helsingin Sanomat ilmunud lugu meie projektist ja Läänemere tuurast tõi kaasa muudatused Soome ametlikus liikide nimekirjas. Varem kasutati nime tuur (soome keeles sampi) Euroopa tuura (A. sturio) tähenduses ja sinituur ehk sinisampi oli Atlandi tuura nimetus. Eestis projektiga tutvunud ajakirjanik tundis huvi, miks see nii on, Läänemere tuur ei ole ju sinine. Seejärel otsustas Soome liikide nimekomisjon hakata kasutama ametlike nimetustena euroopansampi (euroopa tuur) ja atlantinsampi (atlandi tuur).

Läänemere Merekeskkonna Kaitse Komisjon (HELCOM) hoiab Läänemere tuura kaitse ja taastamise tegevuskava 2019-2027 täitmisel silma peal. HELCOM Läänemere tuura ekspertide töörühmas arutatakse töö edenemist ja jagatakse kogemusi. Projekti alguses toimus Eestis ekspertgrupi aastakoosolek, kus tutvustati meie tööd ja innustati teiste riikide esindajaid tuura asurkonna taastamisega edasi liikuma. Ekspertgrupi Rootsi esindajad korraldasid 2023. aasta oktoobris loodusfilmide tegijate visiidi Eestisse, et teha film Eestis tuura asurkonna taastamiseks ja kaitseks tehtava töö tutvustamiseks Rootsi avalikkusele. Võtted tehti märgistatud tuurade asustamisest Narva ja Pärnu jõkke.

Projekti on tutvustatud mitmel kohalikul ning välismaisel konverentsil ja kongressil. Tuura kasvatamisel ja asustamisel saadud kogemusi ja tulemusi on esitletud lisaks HELCOM ekspertgrupile ka üle-euroopalisele PanEuroopa tuura kaitse töörühmale, mille töös osaleb Eesti esindajana Meelis Tambets. RMK Põlula kalakasvatustalituse ja Läänemere tuura paljunduskeskuse Mecklenburg-Vorpommerni Kalanduse ja Vesiviljeluse Uurimisinstituudi töötajad on teinud vastastikuseid külaskäike kogemuste vahetamiseks.

Tuura kasvatamisega tegelevad asutused jagavad lahkelt oma teadmisi. Põlula spetsialistid külastasid Saksamaal asuvat instituuti, kus kasvatatakse Läänemere tuura asustusmaterjali nii oma kui ka teiste riikides jaoks. Foto: Küllike Eder

Projekti taustast

1. septembrist 2022 kuni 31. detsembrini 2027 kestva LIFE programmi projekti Baltic Sturgeon eesmärk on luua võimalus Läänemere tuura (Acipenser oxyrinchus) elujõulise loodusliku populatsiooni taastekkimisele Eesti vetes. Projektiga täidetakse 2020. aastal Läänemere Merekeskkonna Kaitse Komisjoni (HELCOM) kinnitatud Läänemere tuura kaitse ja taastamise kava ja selle elluviijad on Riigimetsa Majandamise Keskus, Eesti Loodushoiu Keskus ja Luonnonvarakeskus Soomes. Projekti koordineerib RMK.

Läänemere tuur kuulub Eesti looduskaitsealuste liikide III kategooriasse ja Eesti punase raamatu 0 kategooriasse (hävinud või tõenäoliselt hävinud); EL loodusdirektiivi II ja IV lisasse ja HELCOMi punase raamatu kategooriasse RE (regionaalselt hävinud).

3500-4000 aastat Läänemerd asustanud tuura looduslik jätkusuutlik asurkond hääbus siinses meres juba eelmisel sajandil. Väljasuremise põhjused on Läänemere vesikonna suurte kudejõgede tõkestamine, reostus ning ülepüük. Elujõulise tuurapopulatsiooni iseeneslik taastumine ei ole enam võimalik. Hea on aga see, et sama liik, Läänemeres elanud tuurale geneetiliselt identne Atlandi tuur elab praegugi Atlandi ookeani lääneosa vetes Põhja-Ameerika idarannikul. Sealt tuuakse paljundamismaterjali ka Läänemere jaoks.

Läänemere tuura iseseisvate populatsioonide taastamine on Läänemere äärsete riikide ühine eesmärk. Meie projekt on selle eesmärgi saavutamiseks vastu võetud tegevuskava osa.

Kanadast Saint Johni jõest pärit tuuradest on Saksamaal Borni lähistel asuvas Mecklenburg-Vorpommerni Kalanduse ja Vesiviljeluse Uurimisinstituudi paljundamiskeskuses moodustatud sugukarjad, kellelt saadakse suguprodukte. Tuurad on pikaealised, väga suured ja viljakad kalad. Üks emaskala võib ühel hooajal anda sõltuvalt kehamassist paarsada tuhat kuni paar miljonit marjatera. Tuurade suguküpsuse saabumine võtab kaua aega - isaskalad saavad suguküpseks 7-9, emaskalad 8-14 aastaselt ja hiljemgi. Põhjapoolsematel aladel on suguküpsuse saabumine veelgi hilisem. Nt saavad USA ja Kanada vahelises piirijões Saint Lawrence`is tuurad suguküpseks 27-28 aastaselt. Niisiis ei ole praktiline luua igas riigis oma sugukarja. Saksamaa uurimiskeskus toodab vastkoorunud vastseid veekogudesse asustamiseks või edasikasvatamiseks ka teistele riikidele.

Isetaastuva tuurapopulatsiooni loomine Eesti vetes on arvestades kala pikaealisust palju aastaid nõudev looduskaitseline tegevus, mis ei ole seotud äriliste huvidega. EL LIFE vahenditega toetatud projekt kestab viis aastat, kuid selle tegevusi on vaja riiklikest vahenditest toetada ka pärast projekti lõppu kuni eesmärgi saavutamiseni.