RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
16. mai, 2016

Vastuoluline marjapõõsas

Punase leedri õied

Soe, päikseline ja niiske nädal on oma töö teinud ja loodus seitsmepenikoorma saabastega sooritanud hüppe suve suunas.

Puud on ootamatult kiiresti lehtinud ja toomingale on lisandunud rohkem ja vähem metsikuid õitsejaid.

Kogu selles värskete lehtede ja puhkevate õite virrvarris võib kahe silma vahele jääda kollakas-roheliste graatsiliste pöörisõitega kaunis põõsas - punane leeder (Sambucus racemosa). 

Ehkki Eestis märksa vähem levinud, on punasest leedrist enam tuntud tema tumedaviljaline ja kännasja õisikuga sugulane must leeder (Sambucus nigra).

Kuigi musta leedri näol on samuti tegu meil laialdaselt naturaliseerunud liigiga, siis paneb tema levikule piiri taime suhteline külmaõrnus, mis ei võimalda tal Eesti karmima kliimaga paikades laiutada.

Punane leeder

Küll aga kasvatatakse kultuuris tema loendamatuid aiavorme nii õite kui maitsvate marjade pärast.  

Ükski leedritest ei ole päris meie oma liik aga punane leeder on tänu edukalt toimivale nutikale paljunemismehhanismile eriti hästi naturaliseerunud ja laialdaselt levinud. Nimelt ehib taim end sügisel raskete punaste marjakobaratega, mis meelitavad linde lähedalt ja kaugelt pruukosti võtma - linnuke sööb marja, mis on tegelikult luuvili, ära aga seeme läbib tema seedekulgla puutumatuna ja külvatakse juba koos väetisega loomulikul teel.

Nii kasvavadki punased leedrid igalpool seal, kus inimene maad ei kultiveeri. Sarnaselt samuti sulgjate liitlehtedega saarele armastab ka punane leeder kasvada vundamendi ääres, müüri sees, rusudes ja varemetes ehk seal kus teda ei segata.  

Maitseomadustelt jäävad punase leedri marjad oma mustamarjalisele sugulasele kõvasti alla, kuid on siiski kasutust leidnud. Tänapäeval seda ei soovitata, sest punase leedri seemned on mürgised, aga kui see kõrvale jätta, siis on tegu igati asjaliku vaheldusega toidulauale. Oluline on lihtsalt meeles pidada, et süüa kõlbavad ainult küpsed marjad ja seemned tuleb targu söömata jätta.

Tooreste viljade söömise keeld kehtib sinihappe sisalduse tõttu muuseas ka Põhjamaades kõrgelt hinnatud musta leedri puhul.

 

Punasel leedril ja ka lodjapuul (Viburnum opulus) on olnud üks huvitav välispidise kasutamise viis - nimelt tarvitati mõlema marju väga määrdunud käte puhastamiseks.

 

Muuseas, erinevalt tema kõrval õitsevast toomingast ja sirelist, ei lõhna punane leeder üldse.

Lisa kommentaar

Email again: