Esimese vesioina konstrueeris ja ehitas Tindiorgu 1939. aastal Friedrich Johanson oma mäepealse talu veega varustamiseks oru põhjas asuvatest allikatest - vesioinas tõstab hüdraulilise löögi jõul 5000 liitrit vett ööpäevas 30 meetri kõrgusele paaki. Vesioina kõrvale rajas Friedrich Johanson 1942. aastal väikse veejõul töötava elektrijaama, mis varustas talu alalisvoolu seadmeid vooluga.

Teise, kaasaegsema kaheklapilise vesioina, ehitas esimese lähistele 2002. aastal Jüri Johanson - see "oinake" pumpab kõlava lõbusa tuksumise saatel 12 000 liitrit vett ööpäevas 23 meetri kõrgusele Tindioru talu tiiki.

Tänapäevase vesioina leiutas 1796. aastal prantslane Joseph Michel Montgolfier, lisades 1772. aastal inglase John Whitehursti kirjeldatud käsitsi juhtimisega seadmele löögiklapi. Seade patendeeriti 1809. aastal New Yorgis.

Madala efektiivsuse tõttu vajus säärane pump vahepeal unustuse hõlma, aga seoses elektrihinna tõusu ja vajadusega säästlike energiatootmisviiside järgi on taaskord aktuaalseks muutunud. Vesioina teeb tõhusaks ka tema pikk hooldusvaba tööiga, kuid päris igiliikuriga siiski tegu pole.

Vesioinas

See vesioinas on “tiksunud” juba 76 aastat.

RMK matkarada Rõuge ürgorus oleva vesioina juurde.