RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
28. märts, 2017

Kevadseminar Karula rahvuspargis

Möödunud neljapäeval toimus RMK looduskaitseosakonna traditsiooniks saanud kevadseminar.

Kui varasematel aastatel oleme läbinud suuskadel Eesti suuremaid soostikke (Muraka 2015, Kuresoo 2016), siis tänavune vilets talv ja varasem kevad liikumisviisi osas palju valikuruumi ei jätnud – seekord siis jalgsi. Karula rahvuspargi väga vaheldusrikas maastik ei lase vaimul nüristuda ja siin asuvad ka mitmed meie tööobjektid, päevakajalised nö. probleemkohad. Matka alustasime Rebasemõisa Tornimäelt ja esiosa astusime mööda matkarada kuni Kooli-Madsani, kus asub üks taastamisraiet ootav rendiala. Retke esimese poole kultuurmaastik oma vormide mitmekesisuse, avarate vaadete ja kontrastidega pani ikka ohhetama ja ahhetama - küll on ikka ilus. Ootuspäraselt mõjusid pilkupüüdvana eelkõige vanad kopra üleujutusalad kuplite vahelistes nõgudes. Taassoostumise edulood, mida suurtel pindadel mujal soodes korrata soovime. Vanade hüljatud talude juures sai jälle mõeldud, et näe, järjekordne kena koht, mis ootab hakkajat romantikut, kelle jaoks maaelu idüll kaalub üle kodu rajamisega seotud raskused.

Möödunud suvel Kagu-Eestit räsinud tormi jälgi oli iga natukese aja tagant. Kohati andis tuule heidetud puudest läbi pugeda. Turnimist oligi rohkem päeva teises pooles, kui matk viis põldude vahelt paksude laante keskele. Konnumäe taastamistööna lahti raiutud põlluserv oligi üks viimasemaid avatud maalappe enne metsa kolimist. Käisime veel Alakonnu järve kaldal. Külmunud õõtsu mööda oli hea astuda ja õnneks säästis jääkate nii mitmeski kohas jalavaeva ja kõrge veetase meid ei kollitanud. Vähemalt valdavat enamust meist. Antsul ja Annikal õnnestus siiski ka sellistes heades oludes jalg märjaks saada J

Karula rahvuspargi metsad omandavad järjest enam oodatud loodusmetsade ilmet. Juba sai jõutud arutama hakata, et näe, rahvuspargi metsa ei raiutagi, kui sattusime kokku esimeste sanitaar- või harvendusraietega. Mingil määral neid metsi ikkagi majandatakse. Rohkem hakkas harvendust silma Saera ja Pehmejärvede vahelises massiivis.

Pehmejärvede juurde võtsimegi tee ette boonusena, kuna algselt plaanitud 17 km matka sai läbi marsitud nagu nihuti. Otsustasime, et alla veerandsaja kilomeetri matka jääb väheks ja külastame ka Suur- ja Väike-Pehmejärve, kus hiljutise metsakuivendusvõrgu rekonstrueerimisega on ilmnenud soovimatud kõrvalmõjud. Perajärvel, enne Saera poole asutamist saime kokku ka piimapuki juures lavkat ootavate kohalikega. Saime teada, et elu maal ei ole mingi lust ja lillepidu. Autolavka ei ole lihtsalt kihvt atraktsioon, vaid oluline argielu osa. Maal liikuma inimesed nagunii ei pääse, sest teede olukord on jube. Sellele väitele me õnneks kinnitust ei saanud, sest olulisemad magistraalid olid värskelt üle hööveldatud. Ega kohaliku proua seletus ei olnud mingi kaastunnet otsiv hädaldamine. Eemaldudes arutasime, et küll leidub maal paksus metsas ikka koloriitseid tegelasi. Hea, et kohtusime!

Pehmejärvedega seotud probleemidega olime tuttavad niipalju, et metsaparandussüsteemi rekonstrueerimisega ja kobraste kaasabil oli Väike- ja Suur-Pehmejärve veetase normaalsest, kobraste hoitud veetasemest, alanenud. Veetaseme tõstmiseks planeeritud tööd on vahepeal ellu viidud. Väike-Pehmejärve väljavool on pinnasega kinni pandud. Samuti on täita üritatud kobraste kaevatud kanaleid. Suurem osa matka seltskonnast on teadupoolest kõva praktikaga soode taastajad, mistõttu olime väiksema järve juures tehtud tööde osas väga kriitilised. Pikka pidamist me tehtud lahendusele ei prognoosi. Tehtud plommimised (paisudeks neid nimetada ei saa) on veetaseme hoidmiseks pikemas perspektiivis ebapiisavad. Väiksest järvest väljavoolul kraavi tõstetud pinnasest ei ole kujundatud ümbritsevast kõrgemat paisu kehandit, vesi voolab sellest juba praegu üle ja uuristab järjest sügavama kanali. Kobraste käikude puhul on tegu sama probleemiga. Urgude ja käikude läbikaevamisel ja tagasitäitmisel oleks pidanud hoolsamalt toimetama.

Suur-Pehmejärve akvedukt, so. betoonvalust ülevoolu hõlmav lahendus, kus Ahelo jõgi juhitakse üle eesvoolu Suur-Pehmejärve paistis toimivat. Kobraste rajatud lühiühendus Ahelo jõe ja eesvoolu vahel oli korralikult suletud ja vesi voolas jälle betoonkanalis. Küll on endiselt halvas olukorras Suur-Pehmejärve regulaator. Natuke järvest vett regulaatorisse immitses, aga kuhu läheb ülejäänud osa Ahelo jõe voolhulgast, ei ole teada.

Tööd selle objektiga on veel palju ja matkaseltskond oli rahul, et selline päevakajaline teema retke viimaseks sihtpunktiks oli. Nüüd jäid veel viimased kilomeetrid päikseloojangusse ja Ähijärve külastuskeskus ja suitsusaun juba ootasid. Ühtekokku kogunes matka kilomeetreid 25,5. Kohtasime matka jooksul linde 36 liigist, kellest põnevamaks leiuks võib pidada Pehmejärvede juures kohatud hõbehaigrut. Üllatas rähnide passiivsus. Kogu retke peale kuulsime kõigest ühte musträhni ja hallpearähni. Kõige tavalisema, suur-kirjurähni leidsime alles järgmisel hommikul Ähijärve külastuskeskuse puudel toimetamas. Imetajatest trehvasime kolme valget halljänest.





Piltide autorid: Ants, Leevi ja Priit

Lisa kommentaar

Email again: