Võiks ju eeldada, et koduseid kahjureid hävitav kultuurmaastikel, st inimeste kõrval, elav linnuke on kui kõigevägevama enda õnnistus, aga võta näpust - Eesti Rahvaluule Arhiivi talletatud öökullipärimus kõneleb muidu praktilise meelega talurahva arutust hirmust öise eluviisiga tiivuliste ees.

Konkreetse kaku liiki pole küll tagantjärgi enam võimalik folklooris kindlaks teha aga et kodukakk on arvatavalt pea alati meie alade arvukaim kakuliik olnud, siis jääme selle juurde, et kõnekäändudes ja fraseologismides on a priori juttu just kodukakust. 

Kodukakk on varesemõõduline suure pea ja lühikese sabaga hallides või pruunides toonides põlevate silmadega kakuline. Vähemalt vanarahvas arvas nii, et öökullidel silmad põlevad peas. Silmade ümber on tal sulestiku põhivärvi ehtkakulik loor.  

Veel 19.sajandil oli ta haruldane kakuline ja on lausa ime, et pimedas hirmus tagakiusatud liik säilis. Tapeti ju neid linde kui saatana enda sigidikke ja löödi laudauksele risti. Natuke meenutab see kunagist sõjakäiku kormoranide vastu, mis kohati peaaegu liigi hävimisega lõppes.  

Täna käivad kodukaku käbarad kui mitte hästi, siis vähemalt stabiilselt ja loodetavasti ei tule kellelgi lolli mõtet seda majesteetlikku hämarikuelanikku nottima hakata.

Järsku käib see kodukakk selle tüüka otsas tihti oma hiiri söömas, eks paistab.