Mustja sulestikuga kuni 3 kg kaaluval linnul on tõepoolest “ürglindu” menutav arhailine välimus ja erinevalt enamikest veelindudest vettiv sulestik. Seetõttu kuivatavad nad ennast seistes merekividel kentsakas poosis ja laiali laotatud tiibadega.

Eestis pesitsevad kormoranid kolooniatena laidudel, rahudel, karedel ja liivasäärtel nii puudel kui ka maapinnal, enamasti paikades kuhu niisama ei satu. Rannikukividel võime neid näha sageli puhkamas ja sulestikku kuivatamas kuid neis kohtades pesi ei leidu.

Kõrge pesa ehitatakse peamiselt oksarisust või kõikvõimalikust randa uhutud rämpsust. Sageli virutatakse pesamaterjali teiste kormoranide pesadest ja vahest juhtub, et ehitustuhinas lohistatakse minema terve naabri pesa.

Poegadega pesa ja vanalindude istekohad on väljaheidetega valgeks lubjatud. Sööbiv väljaheide hävitab kiiresti koloonias oleva taimkatte, isegi põõsad ja puud.

Pesas on keskmiselt neli sinakat muna ja tihti ka kivid. Ei tea, milleks need kivid pesas vajalikud võivad olla ja kas pesaomanikud ise panevad need sinna või sokutavad teised.

 Pojad sünnivad paljaste ja pimedatena ning paari nädala jooksul kattuvad tiheda mustja udusulestikuga. Praegu ongi tibude koorumise aeg.

Kalatoiduline elukas sööb kõiki kodupiirkonnas levinud kalaliike. Nad on väga head ujujad ja sukeldujad ning toiduotsingul sukelduvad sageli 10-15 m sügavusele. Eriline hõrgutis on kormoranile merepõhjas elav emakala. Ta haarab toiduks ka koorikloomi ja sisevetes elavad linnud ei põlga süüa konnasid. Kormorani päevane toiduvajadus on 350-500 g kala.

Karbase vaenlased on merikotkad, merikajakad, hõbekajakad ja hallvaresed. Kui väiksemad röövlid toituvad munadest ja pesapoegadest siis merikotkas jahib ka vanalinde. Maaspesitsejatele lisanduvad laidudele sattunud rebased ja kährikud ning tormituultega upuvad pesad. Ette on tulnud ka kalameeste omakohut, peamiselt pesade rüüstamise näol.