Kukeseened on austatult edukad mitte ainult gurmaanide, vaid ka hulgimüüjate ja vahendajate seas, kuna nad annavad head saaki ka teiste seente jaoks ebasoodsatel aastatel, nad pole peaaegu kunagi ussitanud ning püsivad teistest seentest kauem värsked, on aromaatsed ning neid on kerge valmistada, ühesõnaga – laitmatud. Nii et värskete kukeseente maiustamiseks pole vaja kodust kaugel käia – igas kaubanduskeskuses, köögiviljakioskis ja turul on neid nüüd kuhjaga. Meie kohalikke kukeseeni võib sissetoodud kukeseentest eristada praegu veel välimuse (ja hinna) järgi: meie omad pole veel täiskasvanu suuruseni kasvanud, aga selleks, et täpselt teada, peate ikka metsa minema.
Kuid tõeline kukeseente saak on veel ees.


Nüüd ootavad seenekorjajaid metsas ka uued kangelased.

Arvatavasti on kõik kõndimise armastajad märganud, et tihtipeale on teedel kaasas sõbralikud kaasteelised, näiteks linnud. Nad lendavad kohalt kohale kohe kõndija ees või mööda teeäärt. Selliste lõbusate lindude hulka kuuluvad näiteks linavästrikud ja rähnid. Ka seente hulgas on selliseid „kaasteelisi“. Üks neist alustas oma sammumist mööda metsateid ja radasid, ja teda saab kohata peaaegu igal sammul. Neid sõbralikke ja toredaid seeni teavad ja armastavad kõik, eriti marineeritud kujul. On mitu võipuraviku liiki ja kõik annavad head saaki. Need, nagu ka valged seened ja kasepuravikud, kuuluvad puravikuliste sugukonna juurde, kuid ainult võipuravikud erinevad teistest puravikulistest oma kleepuva, justkui õlise kübara poolest.


Kleepuva kübara ja muude omaduste järgi seostavad mõned mükoloogid võipuravikke liimikuliste sugukonnaga.

Seente hulgas on palju häid söödavaid esindajaid, mida paljud seenekorjajad põhjuseta ignoreerivad. Just sellist seent kohtasin ma hiljuti metsas. See oli pihkane liimik. Kuigi seene nimi pole eriti atraktiivne, ei kannata seetõttu seene maitseomadused. Ja mitte ilmaasjata ei arva mõned mükoloogid, et liimikud on võipuravike sugulased: neil on ühesugused limased kübarad, mõnikord võib neid muru sees segamini ajada ja marineeritud noorte liimikute kübarad ei eristu võipuravikest.

Arvatavasti oli see liimik luurajate hulgast, tõeline hooaeg algab nende jaoks ikkagi sügisel.


Siin on veel üks seente kuningriigi esindaja, keda seenekorjajad ignoreerivad – kollane hammaslehik. See seen eelistab okaspuude kändusid ning tihti kasvab raudteepostidel ja -liipritel. Seen on söödav noorena, seda praetakse, soolatakse ja marineeritakse. Ta on huvitav ka selle poolest, et on sugulaseks tuntud idamaisele seenele – shiitake-seenele –, mis on laialt kasutuses Hiina kulinaarias ja meditsiinis.


Nendel päevadel kohtasin ma ka teisi seeni: vana punapuravik, männiriisikad, vahelikud ja tindikud, ning ikka rõõmustavad aromaatsed ja palju saaki andvad suvised kännuseened.



Võipuravikud ootavad kaasteelisi!