RMK loodusblogi aitab tähele panna meid ümbritseva looduse ilu ja tutvustab looduse kaitseks tehtavaid töid. Blogis kirjutavad zooloog ja loodusfotograaf Tiit Hunt ning RMK looduskaitseosakonna töötajad. Tiit Hundi sulest jõuavad lugeja ette terased tähelepanekud Eestis leiduvatest looma-, taime- ja linnuliikidest. RMK looduskaitsjad jagavad blogis oma igapäevatööga seotud muljeid ja mõtteid ning väljendavad sealjuures oma isiklikke veendumusi, mitte tingimata RMK ametlikke seisukohti. Blogi hoiab silma peal ka loomade tegutsemisel RMK looduskaamera ees Saaremaal.
19. august, 2015

Šaakal - juba x aastat Eesti loom

Kuna ikkagi šaakal Eestimaale jõudis? Kindel on, et nad olid meil juba oluliselt varem, kui esimene kinnitust leidnud tõestusmaterjal Läänemaalt 2013. aastal loomauurijateni jõudis.

Tähelepanelikult loodust jälgiv Ullaste mees Andrus meenutab, kuidas ta koos tütrega  nägi ja kuulis 2010. aasta lumisel kevadtalvel kodu lähedal oleval põllul “veidralt ulguvaid rebaseid”. Kahtlane see tundus ja ei tulnud mõttessegi loomi siis šaakaliga seostada. Rääkinud sellest tähelepanekust bioloogile, soovitas too  tal naljatades vähem alkoholi tarbida. Nüüd, tagantjärele, pole tal kahtlust, et rebasteks peetud loomad olid šaakalid. Aasta hiljem oli neil pesakond põllu servas olevas kivihunnikus, järgnevatel aastatel aga mereäärsetes tihedates kadastikes. Praegu, hilissuvel on siinkandis pea igal päeval ja ööl kuulda vanaloomade ja poegade häälitsusi.

Kui palju šaakaleid võib Eestis olla?

Praegu on kindlalt teada pesitsevad šaakalid Lääne- ja Pärnumaalt. Kui eeldada, et šaakalipaari pesakonnas on olnud keskmiselt 4-5 poega, siis suremust arvestamata peaks Läänemaa paaril olema 2011. aastast alates pea veeradsada järglast, lisaks poegadele veel nende pojad ja pojapojad. Pärnumaalt on teada kolme viimase aasta pesakonnad. Kindlasti võib neid olla kusagil veelgi, sest erineval moel tõestust leidnud teateid šaakalite kohta on tulnud teistestki kohtadest Läänemaalt ja Pärnumaalt ning Saaremaalt, Ida-Virumaalt ja Viljandimaalt. Keegi ei tea, palju neid praegu on.

Kust ja miks šaakal siia tuli?

Lähemad hariliku šaakali asualad on olnud Kaukaasia, Moldova, Ungari, Austria, Tsehhi, Ida-Ukraina. Neis maades on arvukus tõusuteel ning suureneva arvukusega loomaliik otsib uusi sobivaid elupaiku, laiendades seeläbi oma leviala. Kuidas šaakalid ühtäkki tuhatkonna kilomeetri kaugusele jõudsid, on juskui ime. Paralleeli võiks tõmmata kährikuga, kelle leviala laienes tohutu kiirusega nii inimese abiga kui ka omal käel. Praegune teadmine laseb arvata, et Kaukaasia juurtega harilik šaakal (Canis aureus) on meile ise saabunud Ukrainast. Mine tea, ehk mõni isend saabuski lemmikloomana ja hiljem metsa pages, aga kindlasti ei saa see olla ainus viis, kuidas siinne šaakaliasurkond alguse sai.

Šaakal on välimuselt midagi hundi ja rebase vahepealset, 7-15 kg raskune, kuni 105 cm pikkuse kerega ning saba on tal oluliselt lühem kui rebasel.

Heli taamal häälitsevatest šaakalitest ja ärritunud koerast on salvestatud 2013. aasta märtsikuus Läänemaal Ullastes Kessu Kärveti poolt.

Kommentaarid

20 .oktoober, 2016
Johanna
Üks päev nägin Viimsis bussipeatuses istudes šaakalit. Ehmatas ära küll, polnud varem sellist looma näinud ja veider oli teda näha keset päeva auto- ja kõnnitee peal sörkimas. Välja nägi päris hirmus, algselt mõtlesin , et tegu on lakkhundiga(välimus oli nii sarnane) aga guugeldades ei täheldanud, et too üldse Eestis elaks, järgmine lähim variant oli šaakal. Oleks võinud filmida kui ta mööda läks, aga ausalt öeldes ehmusin ära natuke ja püüdsin võimalikult vaikselt edasi istuda.

Lisa kommentaar

Email again: