Arheoloogiliste meetoditega on hiisi vähe uuritud ja tulemused on kesised. Nii on hiite täpset vanust väga keeruline määrata. Pärnamäe hiie taastanud maausuliste hinnangul on hiis aga 6500 aastat vana ja seal kasvavad pea 700-aastased põlised tammed ning pärnad. Esimese Eesti Vabariigi ajal raiuti küll suur osa hiiest maha. Võta sa kinni, aga vana ja väärikas on säilinud põlispuude salu kindlasti. Hiies kasvab väga imposantseid längusoksalisi ja kokkukasvanud tüvedega taevasse kõrguvaid puuhiiglasi.

Hävinud on ka varem hiies asunud allikas, aga ohvrikivi seisab õnneks omal kohal ning seda katavad ohvriannid, mis kirjavad ka kiviäärset pihlakat. Pärnamäe hiis on väga aktiivses kasutuses ja kuulu järgi populaarne tänapäevaste üleminekuriituste – nagu näiteks pulmad – tähistamise koht.

Hiie mõiste tähistab looduslikku pühapaika kõige laiemas mõttes, olgu tegu siis ohvripuu, -allika, -kivi või mõne muu tähendusliku looduspaigaga. Sõna "hiis" on kasutusel üksnes põhjapoolsemas Eestis, aga see ei tähenda, et Lõuna-Eestis looduslikud sakraalmuistised puuduks. Kasutusel on lihtsalt teised toponüümid ja pühapaikade olemus kultuuritraditsioonilistest erinevustest lähtuvalt teisenenud, näiteks lautsipuud, ristipuud jne.