Hallhüljes (Halichoerus grypus)

Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Populatsiooni suuruseks hinnati 2012. aastal kuni
28 000 isendit, Eesti vetes elab neist umbes viiendik. 

Täiskasvanud isasloom on 2,5–3 meetrit pikk ja kaalub kuni 300 kg, emaslooma pikkus on alla 2 meetri ja kaal kuni 250 kg. Värvus on pruunikashall, suurte tumedate laikudega, emasloomad on heledamad. Hallhülge elupaigaks on ulgumeri saarte ja laidude ümbruses, ta on suhteliselt paikse eluviisiga. Läänemeres elunevad viigerhüljes ja randalhüljes on kasvult ja kehamassilt väiksemad, jahipidamine nendele on keelatud. Viigerhüljes on värvuselt tumedam, ta kasuka seljapoolel on enam-vähem selged silmalaigud. Koon on lühem ja ümaram kui hallhülgel – veest välja vaatav viigerhüljes meenutab kõrvadeta kassi ja hallhüljes koera.

Hallhülge innaaeg on varakevadel. Isasloomad moodustavad 6–7 emasloomaga haaremeid. Tiinus kestab aasta, tavaliselt sünnib üks poeg veebruari lõpus, märtsis. Iseloomulikud on poegimiskolooniad. Vastsündinud on hallikasvalge pehme karvaga ja ei oska ujuda, vette lähevad nad umbes 9 kuu pärast. Ilma vanaloomade hooleta pojad hukkuvad. Pärast poegade ilmaletoomist, paaritumist ja karvavahetust, mis kestab aprilli lõpuni, hajuvad hallhülged ulgumerele üksikult või väikeste salkadena.

Hallhülgel puuduvad looduslikud vaenlased, poegi võivad ohustada kotkad.

Hallhülgele võib pidada varitsus- ja hiilimisjahti 15. aprillist kuni 31. detsembrini. Küttimiskvoot kehtestatakse Keskkonnaameti poolt, määrates jahipidamiseks lubatud jahipiirkonnad ja küttimismahud ohjamispiirkondadena. Hallhülgeid jahitrofeena ei hinnata.