Nõukogude ajal kuulusid metsad riigile,

lisaks metskondadele majandasid metsa kolhoosid ja sovhoosid, muude metsahaldajate osakaal jäi alla 4 %.

Mootorsae ja traktori kasutuselevõtmine. Tehnika areng


Pärast Teist maailmasõda (umbkaudu 1950. aastate keskel) jõudis metsa hobuse kõrvale traktor. Esimesteks traktoriteks metsas olid talvel põllutööst vabad põllumajandustraktorid. Nende abil suurenes tunduvalt kokkuveo tööjõudlus. Peale laaditi endiselt käsitsi. 1950. aastate lõpus võeti kasutusele käsivintsid. Raiuti käsisae ja kirvega. Ehkki mootorsae leiutamisest oli möödunud peaaegu pool sajandit, oli neid vähe, nad olid rasked ja seega nende kasutamine piiratud. Eestis katsetati esimest mootorsaagi ilmselt 1920. aastate keskel Aegviidu metskonnas, kuid ebaõnnestunult, saag purunes. Ka leiti, et kahemehe-käsisaega saavutatakse lõppkokkuvõttes suurem tööjõudlus. 1938. aastal korraldati kuues metskonnas demonstratsioonesinemisi saksa saagidega Dollmar ja Stihl, kuid metskondades tehti eelmainitud põhjustel jätkuvalt tööd käsisaagidega. Raiuti talvel ja tööjõuna kasutati sel ajal põllutöödest vaba maaelanikkonda. 1940. ja 1950. aastatel oli metsas töötamine inimestele sageli kohustuslik.

1957. aastal võeti esimest korda kasutusse bensiinimootorsaag Družba. Tänu sellele riistapuule suurenes raiete mehhaniseeritus aastatel 1961-1970 enam kui neli korda. Kogu Nõukogude Liidus metsaülestöötamisel väga populaarse mootorsae Družba leiutajaid oli eestlasest füüsik Boris Kabur. Raietööde mehhaniseerimisega kaasnes professionaalse raietööliste kaadri kujunemine ja raiete muutumine aastaringseks.

Kuuekümnendate teisel poolel võeti kasutusele mehhaaniline tõstuk. Esimesed langetusmasinad said valmis 1970. aastate alguses. Laasimis- ja järkamismasinad tulid kasutusele seitsmekümnendate aastate teisel poolel. Need olid üheoperatsioonilised masinad, nn. protsessorid. Masin oli võimeline tegema ainult üht toimingut: üks masin langetas, teine laasis ja järkas, kolmas vedas puidu kokku. Tolle aja masinate tööjõudlus oli üsna väike.
1970. aastate lõpul ja 1980. aastate algul oldi jõutud niikaugele, et masin sai teha juba mitut toimingut: ta nii langetas, laasis kui ka järkas. Oli loodud nn. kahehaardeline harvester. See haaras oma langetuspeaga tüve, saagis selle läbi ja langetas puu. Edasi tõstis ta tüve sama alusvankri peal olevasse laasimis- ja järkamismasinasse.

Harvesteri lõikepead täiustati. 1980. aastate keskpaigaks oli välja mõeldud ühehaardeline harvester. Sest ajast peale teeb harvesteri lõikepea kõik tööoperatsioonid. Praegusajal täiustatakse eelkõige elektroonikat, et iga masinapõlvkond saaks veel parem kui eelmine. 1990. aastate algul said harvesterid mõõteautomaatika. Esimese nüüdisaegse harvesteri – Lokomo – soetas 1986. aastal Kohtla- Järve metsamajand. 1987. aastal ehitas Rakvere metsamajand Tšhehhi päritolu LKT-120 ümber harvesteriks koostöös Soome firmaga Lako. Järgmisena jõudsid Eestisse Norcarid ja Valmetid. Need harvesterid olid ka viimased, mis osteti Eestisse nõukogude raha eest ja Moskva kaudu.

Praegu töötab Eestis hinnanguliselt ligikaudu sada harvesterit ja 200–300 forvarderit. Masinraie osatähtsus Eestis on ligi 90%, ülejäänud raied tehakse endiselt mootorsaagidega. On aru saadud, et puidu omahind ei tule masinaga raiudes oluliselt kõrgem, kui mootorsaega tööd tehes. Harvester teeb oskaja mehe kätes ära 10–15 saemehe töö. Ometi ei saa masinatega teha kõiki raietöid ning oskajatest saemeestest on metsas puudus nii parematel kui ka kehvematel aegadel.

Allikad:
Etverk, I. 2002. 20. sajand Eesti metsades. Eesti Metsaselts
Kurvits, V. 2003. Metsaraiete tehnoloogia on kiiresti muutunud. Eesti Loodus nr 4.

„Täistüve“ ehk „pika tüve“ meetodi rakendamine


Praegusel ajal on maailmas metsavarumisel kasutusel kolm meetodit: tervikpuumeetod, täistüvena ülestöötamise meetod ja sortimentidena ülestöötamise meetod. Tervikpuumeetodil veetakse metsast välja ligikaudu pool kogu maailmas ülestöötatavast metsast. Selle meetodi puhul viiakse puu koos okstega metsast ära ja kogu ülejäänud protsess toimub puidutööstusettevõttes. Meetodi hea külg on, et kogu toorme saab optimaalselt ära kasutada, halb külg aga suuremad veokulud.
Täistüvena töötatakse üles ligikaudu 20% maailmas raiutavast metsast. Puud langetatakse ja laasitakse metsas ning tüved transporditakse töötlusse. Meetodi pluss on see, et puidutööstusettevõttes on hea toodangut optimeerida, miinus aga tüveste veo keerukus. Nõukogude ajal rakendati täistüvemeetodit ka Eesti metsamajandites. Puud langetati ja laasiti raielangil ja tüvesed veeti nn. lõppladudesse, kus nad järgati ja töödeldi. Laialdasemalt lõppes pikatüveraie ja töötlemine Eestis 1990. aastate keskel. Praegu on Eestis valdav sortimentidena ülestöötamise meetod; langil lõigatud sortimendid viiakse lõpptarbijale. Sortimentidena ülestöötamise meetodi abil varutakse maailmas 30% puidust.

Allikas:
Kurvits, V. 2003. Metsaraiete tehnoloogia on kiiresti muutunud. Eesti Loodus nr 4.

Sajandi torm eesti metsades


6.-7. augustil 1967. aastal käis üle Eestimaa võimas torm. Tormi põhiraskus langes Loode-Eestile, Saare- ja Hiiumaale ning Liivi lahele, kus tuule kiirus oli 20-24 m/s, puhanguti aga 30-35 m/s. Olukorra muutis raskemaks asjaolu, et tugeva ühesuunalise tormituule taustal tekkis mitmes kohas väikese pindalaga kuid suure purustusjõuga keeristorme ehk trombe.

Ametliku statistika järgi viis raju 800 000 ruutmeetrit katuseid, lõhkus 40 000 ruutmeetrit aknaid, kiskus puruks 4938 kilomeetrit sideliine.  Tormist murti  4,5 miljonit tihumeetrit metsa.

Tormist rüüstatud metsade korrastamisel raietega tekkisid metsadesse mitmete kvartalite suurused lagendikud, puistud hõrenesid ning vähenes vanemate puistute pindala. Kuigi 1967. aasta ja 1969. aasta tormikahjustused olid väga rasked, taastusid Eesti metsavarud 20. sajandi suurtormidest vähem kui kümne aasta jooksul.

Tormist laastatud metsades tekib kahjurite massilise paljunemise oht, kes võivad suure arvukuse korral edasi levida ka tormist kahjustamata metsaosadesse. Kõige massilisemaks kahjuriks oli peale tormi kuuse kooreürask. Üraskite arvukus hakkas 1968. ja 1969. aastal hoogsalt suurenema ning kahjustuse kõrghetk saabus 3 aastat peale tormi.

Et vältida kahjurite ja haiguste levikut tormimurrus on oluline tormist murtud metsa korrastamine raiete abil. NSVL Ministrite Nõukogu poole pöörduti palvega kuulutada Eesti tormikahjustus loodusõnnetuseks ja paluti abi kahjustuste likvideerimisel. NSVL Ministrite Nõukogu otsusega kohustati sõjaväeosi tormist kahjustatud metsi üles töötama. Eriti suurt tulemust see ei andnud kuna ajateenijatel puudus üldjuhul huvi töö vastu, palga maksmine oli neile aga keelatud. Sama Ministrite Nõukogu määrusega eraldati Ukrainale Eestist miljon tihumeetrit tormimurru metsa, mis neil tuli oma jõududega üles töötada ja välja vedada. Nii mõnedki Ukraina raiebrigaadid jäid Eestisse tööle mitmeks aastaks.
Tormikahjustuste tagajärgedest saadi kiiresti ja tulemuslikult üle tänu suuremahulisele inimtööle metsas.

Allikad:
Etverk, I (toim). 1998. Sajandi suurtormid Eesti metsades. Eesti Metsaselts
Tormi tegusid meenutades. 1967. Eesti Loodus nr 12

Maaparandus


Eesti kliimas, kus sademed ületavad aurumise on metsi kuivendatud ligi kaks sajandit. Metsakuivendustööd algasid Eestis küll juba 19. sajandi esimestel aastakümnetel kuid selle töö kõrgaeg jäi nõukogude perioodi.

 Kuni 1950. aastateni tehti suurem osa tööst labida abil. Oluline muutus toimus 20. sajandi keskel kui Tamsallu rajati Nõukogude Liidu esimene metsakuivendusjaam. Kui 1951. aastal kaevati käsitsi 47% metsakraavidest, siis 1955. aastal vaid 9%. Metsakuivenduse mõju kasvutingimuste paranemisele avaldub tavaliselt juba esimestel aastatel ning saavutab maksimumi umbes 15 aastat pärast kuivendamist. Kuivendamise tagajärjel paranes puidu juurdekasv, rajati truupe ja sildu, paranes ligipääsetavus metsadesse, kuhu rajati ligi 12 000 km uusi metsateid. Intensiivne metsakuivendussüsteemide rajamine kestis kuni kaheksakümnendate aastate lõpuni, hääbudes siis pea täielikult.
Tänapäeval tegeletakse põhiliselt olemasolevate kuivendusobjektide taastamise või korrashoiuga majandusmetsades, hoiumetsades kraave ei kaevata ja metsaparanduslikud tööd võetakse ette vaid erandjuhul.

Allikad:
Arukuusk, A.(koost.) 2005. 55 aastat mehhaniseeritud metsakuivendust Eestis. Eesti Metsaselts.
Arukuusk, A.(koost.) 2010. 60 aastat mehhaniseeritud metsakuivendust Eestis. Eesti Metsaselts.

Kõrvalkasutuse suur ulatus nõukogude ajal


Nõukogude perioodil hakkas suurt ulatust võtma metsade kõrvalkasutus. Metskondadele pandi sellega seoses lisaülesandeid – muu töö kõrvalt tuli korjata ravimtaimi, koguda kasemahla, teha luudasid ja saunavihtu, koguda metsloomadele lisasööta, teha heina ja pidada mesilasi. Kõrvalkasutuse nime all kasvatati isegi austerservikuid, roose, nutriaid, jahikoeri, küülikuid ja kalu.
Ravimtaimede varumise riiklikus plaanis ettenähtud kogused määrati metsamajanditele, kes jagasid need metskondade vahel. Kas selle käigus arvestati ka metskondade looduslike eeldustega, sõltus juba vastavatest ametnikest. Enamasti oli varutavate droogide nimestik metskondades ühesugune. Tihti rakendati plaani täitmisel koolilaste abi. Ka siin esines olukordi, kus vajalik kogus ravimtaimi osteti lähimast apteegist, sest tööjõudu oli metskondades põhitöögi tegemiseks vähe.
Ravimtaimedest olid metsamajandite plaanides põhilised: kasepungad, männikasvud, pohlalehed, paakspuu koor, kasekäsn (must pässik). Peale nende kuulusid varutavate ravimtaimede hulka ka näiteks leesikalehed, islandi samblik (islandi käokõrv), kadakamarjad ning kibuvitsamarjad.

20. sajandi keskpaigas ja teisel poolel bussiliikluse tihenedes ja eraautode levides, muutusid linnainimeste marjulkäigud kohati massiliseks. Emajõe alamjooksu jõhvikasoodesse sõideti näiteks 1960.-70. aastail Tartust laevatäite kaupa. Tihti üüris asutus või ametiühinguorganisatsioon bussi, et töötajad ja nende pereliikmed päevaks marjametsa viia. Neil aastakümnetel kehtisid marjavarude kaitseks mõeldud ajalised piirangud – marjakorjamine oli lubatud teatud kuupäevast alates. Seetõttu läks esimese lubatud päeva hommikul üle terve Eesti metsa ja sohu korraga kümneid tuhandeid inimesi ning marjakorjamisaja piiramine andis hoopis vastupidiseid tulemusi kui oodatud.

Teise Maailmasõja ajal, 1942.-43. aastal katsetati Eestis kase ja vahtra mahla tööndusliku kogumise ja kasutamise võimalusi. Ühelt arukaselt saadi mahla hooaja jooksul märksa rohkem kui vahtralt, keskmiselt 200 liitrit. Arukase mahla suhkrusisaldus oli keskmiselt 3 korda väiksem kui vahtramahlal. Ühelt 1 m tüve ümbermõõduga puu mahlast saadi hooajal keskmiselt 2 kg siirupit ja 1,3 kg suhkrut. Kokkuvõttes selgus, et majanduslikult ei tasu töönduslik puude mahla kogumine ning sellest suhkru valmistamine end ära.
Sõjajärgsetel aastatel on kase mahla siiski töönduslikult kogutud. 1970-1980. aastatel koguti Eesti metskondades keskmiselt 500 tonni kasemahla aastas. Mahlatamisele kuulusid lõppraie eelsed kaasikud. Mahla kasutas peamiselt toiduainetööstus. Mahl villiti pudelitesse või purkidesse suhkruga veidi magusamaks tehtuna või segus teiste mahladega.

Kasemahla kogumine Eesti Filmiarhiiv 0-169211

Vaigul on okaspuude elus kaitsev ülesanne, ta valgub puule tekitatud haavadesse, takistades haigusetekitajate ja kahjurite sissetungi. Inimesed on läbi aegade vaiku kasutanud, varasemal ajal haavade arstimiseks ning harjade valmistamisel, hiljem keemiatööstuse toorainena. Männi tüvele lõigatud haavadest vaigu kogumist nimetati vaigutamiseks. Eestis toimusid esimesed vaigutuskatsed peale Esimest Maailmasõda. 1960. aastaks toodeti Eestis vaiku 837 tonni aastas.


Kuna vaigutamine nõrgestab mände, koguti vaiku puudelt enne nende raiumist. Vaigutatavatel puudel lõigati vastava terava rauaga kahelt küljelt maha paksem koor ehk korp. Seda toimingut nimetati korbastamiseks. Seejärel tõmmati korbastatud osale kumera rauaga ülevalt alla umbes meetripikkune kanal, millele hakati 45 kraadise nurga all tõmbama vagusid. Vaik valgus vagusid pidi kogumiskanalisse ja mööda seda alla koonusekujulisse vaigukogumise topsi. Lõikeid kutsuti karriks.
Puu sees on vaik vedel, õhuga kokku puutudes ning päikese soojuse mõjul hakkab vaik hanguma ning muutub kõvaks. Kui männile tehtud värske lõige kuivas ning vaigu vool lakkas, tuli teha uus lõige. Kui tops sai vaiku täis, tühjendati see vaigukoguja poolt suurde tünni. Selliselt koguti ühelt puult vaiku tavaliselt kuni 8 aastat.


Vaigutamine 1957.a  Eesti Filmiarhiiv 0-11471

Viimased kaks aastat kasutati vahel nn. keemilist vaigutust. Selle käigus mõjutati värskelt lõigatud lõiget männitüvel keemilise ainega, mis ei lasknud vaigul nii ruttu taheneda. Tavaliselt oli selleks aineks väävelhape või kloorlubi. Vaigutuse lõppedes tuli mõne aastaga keemiliselt mõjutatud lõigete vaheline koor puidult lahti ja tol ajal levinud teadmiste järgi pidi puu mõne aasta pärast kuivama. Seetõttu ei lubanud eeskirjad keemilist vaigutust teha enne kui kaks aastat enne raiumist. Praktika on näidanud, et enamasti elasid männid üle nii tavalise kui ka keemilise vaigutamise ning vaigutatud puid võib metsadest leida veel praegugi.

Männniokastest toodeti jahu. Ain Eriku mälestused Kurista Metsamajandist: “Kui ma Kuristale läksin oli Kurista metsamajandil jäänud pooleli männiokka jahu veski ehitamine. Et seda jahvatust ja kuivatamist teha, tellisin ma komplekt kuivatusmasina suure trumliga – rohujahu agregaadi. Selle monteerisime sinna sisse. Kui veski sai valmis, tuli käsk, et pole enam tarvis teha kuna okkajahu on loomadele kahjulik. See viidi kusagile mujale. Okkajahu veski kaotas oma tähtsuse, seisis tühjalt, hiljem tehti sinna lasteaed. Raiete pealt korjati männiokkaid ja kuivatati ära, see trummel oli nii 10 m pikk ja 4-5m diameetriga. Männiokkad kuivatati ja jahvatati. See oli selline roheline puru, ette nähtud loomadele, eriti kanadele, arvati et vähendab kanade kannibalismi. Sisaldas vitamiine.„

Metsa kõrvalkasutuseks nimetati ka jahindust. Nõukogude ajal olid ulukid riigi omad ja jahipidamist korraldas riik, kes oli ühtlasi ka kõigi maade omanik. Jaht toimus metsaametkonna järelvalve all, metsamajandite juures töötasid riiklikud jahimajandid, valmistati põdralihakonserve, nahkadest ja sarvedest meeneid. Põtrade suur arvukus kutsus esile omalaadse viisi valuuta hankimiseks – riikliku põdraliha varumise ja eksportimise plaani. Metskondadele anti korraldus teatava arvu põtrade laskmiseks, mille liha eksporditi Lääne-Euroopasse või valmistati sellest metsamajandite poolt konserve. Saadud valuuta eest osteti mootorsaage ja muud metsatehnikat. Nõukogude ajale oli iseloomulik nii looma- kui linnuliikide ametlik jagamine „kahjulikeks“ ja „kasulikeks.“

Nõukogude ajal toodi Eestisse sisse ka uusi taime- ja loomaliike. Sissetoodud taimedest on suurimat pahandust tekitanud Sosnovski karuputk. Loomadest toodi nõukogude ajal esimesena sisse algselt Põhja-Ameeikast pärit ondatra, keda väärtusliku karusnahaloomana usinalt levitati. Tänaseks on ondatra Eesti loodusest peaaegu kadunud, ilmselt tänu teisele võõrliigile – mingile. 1950.  aastatel toodi Eestise Kaug-Idast pärit kährikkoerad. Ilmselt oleks kährikud meile jõudnud ka iseseisvalt naaberriikide kaudu, liigi sissetoomine inimese poolt kiirendas levikut. 1957. aastal toodi Eestisse järgmine liik – kobras. Kobras erineb teistest sissetoodud loomadest selle poolest, et on varem Eesti aladel elanud ning oli põdra kõrval meie esivanemate üks tähtsamaid saakloomi. Ka üks teine sissetoodud loomaliik – Euroopa hirv on meie aladel kunagi soojematel kliimaperioodidel elanud.

Allikad:
Etverk, I. 1998.Eesti riigimetsad ja nende majandamine 1918-1998. Tallinn
Liiders, A. 2003. Metsa säästva kasutusega seotud rahvatraditsioonid –ülevaade ja tegevussuunised. MTÜ Eesti Metsaselts
Randveer, T. 1998. Inimene, mets ja ulukid viimasel poolsajandil ning jahindusteaduse osa nendevaheliste suhete korraldamisel.  Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XII. Meikar, T. (koost.) Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Karjääride metsastamine


Eesti peamine maavara on põlevkivi, mille kaevandamine algas 1916. aastal. Põlevkivi kaevandamise algperioodil toimus töö väikestes karjäärides käsitsi. Vanim tedaolev tasandatud põlevkivikarjääridele rajatud metsakultuur asub Kohtla-Järvel ning pärineb 1920. aastate esimesest poolest. Põlevkivi karjääriviisiline kaevandamine intensiivistus 1959. aastast. Seoses sellega kerkis päevakorda ka kaevandatud alade edasine saatus. 1960. aastatel hakati põlevkivikarjääride rekultiveerimise võimalusi teaduslikult uurima ning katsealasid rajama. Enamasti on kaevandatud aladele istutatud ja külvatud mändi, vähem kaske, kuuske ja lehist. Mänd läheb kaevandatud aladel kergesti kasvama, samuti on ta olnud odav ja kättesaadav istutusmaterjal. Tänapäeval ei peeta männi monokultuuride rajamist kaevandatud aladele enam õigeks suure tuleohu ning juurepessi leviku tõttu. Kui tasandatud põlevkivikarjäärid jäetakse omapead, siis nad küll taimestuvad, kuid suhteliselt aeglaselt. Esimesena ilmuvad umbrohud ja nn prahitaimed. Need taimed katavad maapinda vähe ning nende lagunemisel tekib vähe orgaanilist ainet. Tunduvalt rohkem koguneb mulla tekkeks vajalikke orgaanilisi taimejäänuseid metsakultuuride all.

Allikas:
Kaar, E. 1998. Rekultiveerimine Eestis. Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist XII. Meikar, T. (koost.) Teaduste Akadeemia Kirjastus.

Metsameeste saatusest nõukogude okupatsiooni ajal. 


Metsamehed on läbi aegade olnud ka riigivõimu esindajad. Ennesõjaaegses Eesti Vabariigis kuulus suur osa metskondade töötajaid Kaitseliitu. 1949/1950 viidi läbi metsaametnike poliitiline atesteerimine, mille tulemusel vallandati suur hulk kogemustega metsavahte, metsnikke ja metsaülemaid. Need, kes olid olnud Saksa sõjaväes, Omakaitses või Kaitseliidus, ametisse ei kõlvanud.

Endine Sagadi metskonna metsavaht August Kask jutustas:

"Siis kui paha aeg oli üle vabariigi see metsameeste puhastamine, 1949. aastal, sihukesed kahtlased mehed löödi kohe päevapealt välja. Sagadi metskonnas oli päris palju neid, üks kolmandik, kes lasti lahti päevapealt. Ja mina ka siis nende hulgas, ei kõlband. Ja siis ma mitu kuud olin ilma tööta. Käisin päeval metsas tööl ja tulen koju vaatan, et tuled põlevad. Meie kolud oli lükatud ukse alla ja uus oli sees juba. Metsaülemad, need hirmsasti jälle pooldasid mind ja sokutasid uuesti tagasi.„

Metsaülematest langesid peale 1940-1954 repressioonide ohvriks parima eriharidusega inimesed, metsateadlased ning metsandusasjatundjad. Eesti metsaülemad olid tollel ajal omariiklust hoidva intelligentsi esindajateks.
Mets pakkus inimestele kaitset nii sõja ajal kui ka peale sõda. Kui käisid lahingud, mindi tihtipeale metsa , vahel mindi varju koos loomadega.

Jutustab Frieda-Aliise Eglit:

„Siin oli tuu kuulus Mügra lahing, ma elasi tolle üle. Nüüd on mõtsaminek, tule mõtsa minna ja tapseme siis tsia. Laupäeval läksiva venelased, pühapäeval sakslased tulliva. Me tulime siis mõtsast kodo ja nakasime oma elu tasakesi elama.“

Peale sõda leidsid metsas varju ka metsavennad.

Allikad:
Liimand, I., 2000. Eesti metsamajandus ja looduskaitse aastail 1962-1988 pildis ja sõnas. Jõgeva.
Margus, M. 1995. Eesti metsaülemate saatusest. Tallinn/Tartu

Lähemad üritused üle Eesti

CD Eesti metsa lugu