Rehepaplik sissisõda

Andres Sepp
RMK Põlvamaa metskonna metsaülem

Üks vaikselt vinduv sissisõda kestab juba aastaid. Selline intelligentne, puhaste kätega peetav sõda, kus pommitatakse sõnumitega. Vahendeid ei valita, lubatud on kõik: loosungid, propaganda, rahvahulkadega manipuleerimine.

Vaenlane tundub olevat üks – ca 30 000 metsasektori töötajat ja teadlast, kelle ainus soov näib olevat kõik Eesti metsad kohe rahaks teha. Teisel pool rinnet seisab end avalikkuse esindajaks nimetav rühmitus, kes hüüab ahastades: „Head inimesed! Palun aidake meil peatada Eestimaa metsade hävitamine!” Vahepeal võitlus vaibub, õli valab aga taas tulle mõne uue metsandust puudutava normi arutelu.

Vaenlane ehk metsaomanik, tambitud madalamaks kui muru, püüab kõige kiuste oma asja ajada. Sest teda on õpetatud – metsa tuleb hooldada, et kasvatada hea kvaliteediga puitu. Täpselt nii, nagu seda on tehtud aastasadu enne meid. Ja ta toetub seda tehes kaasaegse metsanduse tõdedele, meie enda metsateadlaste soovitustele.

Kahte vaenulikku leeri eraldab rahusobitaja – ametnikkond, kes püüab osapoolte vahel leida kuldset keskteed. On võetud positsioon, milles keerame keelud-käsud nii karmiks, et metsasektor täielikult ei hääbuks, aga metsa eest võitlejad oleksid veel enam-vähem rahul. Väga eestlaslik ehk et “esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad”.

Samal ajal filosofeerivad väejuhid tõsimeelselt, et metsa ei tohiks raiuda, kuid kasutama peaks rohkem taastuvaid ressursse...

Hetkel käitume rehepappidena. Oleme me tõesti nii rikkad, et mitte kasutada omaenda varandust, ja toome selle pigem sisse? Globaalses mõttes tohutult vaenulik tegevus. Ja mis on sellisel mõttetul raiskamisel ühist rohelise maailmavaatega?

Kus on konflikti tegelik alge, mis on vastasseisu põhjuseks? Lihtlabane võimuiha, olelusvõitlus. Kellel on võim, sellel on ka õigus. Võimutäiuse näitajaks on avalikkuse hoiakud. Võitlus käib sisuliselt selle üle, kumma poole rahvas valib, kumb pool suudab muuta rahva hoiakuid. Täna ei ole veel selge, kes  selle sõja võidab. Rahva hoiakud on jagunenud. Sama palju, kui on inimesi, kes arvavad, et metsa raiutakse liiga palju, on ka neid, kes soovivad kasutada rohkem puitu kui taastuvat loodusvara. Ja mõnikord jagab üks ja seesama inimene neid mõlemat arvamust. Kumma poole hoiakud jäävad peale? Millal annab iga puittooli eelistaja endale aru, et tooli tegemiseks on puit esmalt vaja metsast kätte saada?

Niisiis on küsimus selle, kas käitume edasi kolonistidena, kasutades võõrast vara, või laseme metsameestel tasakaalukalt kasutada meie oma loodusressursse. Põhiseaduski sätestab selge sõnaga, et me peame oma loodusressursse kasutama säästlikult.

Selline pidevalt vinduv olek ei vii aga kuhugi. Kui metsasektoril lastaks tõestada, et terve mõistusega, ilma ülereguleerimise ja bürokraatlike piiranguteta metsa majandades on võimalik väärtusliku metsa säilimine järeltulevatele põlvedele, siis saavutataks tugev positsioonivõit. Arvestades, et iga ettevõte, ka metsa majandav, luuakse kestma sajanditeks, on väheusutav, et kunagi saaks üldse tekkida teoreetiline võimalus metsa lõppemiseks liigintensiivse raie tulemusel. Peab olema ikka väga sõge, et raiuda korraga kogu mets. Raiutaks vaid koguseid, mis tagaks nii metsaomanike kui tarbijate kestlikkuse. Nii riigi- kui ka erametsaomanik kaitseb metsa eelkõige enda jaoks ja tarbeks.


Lähemad üritused üle Eesti

CD Eesti metsa lugu